ELMO renessanss viimasel miilil

Eesti elektromobiilsuse programm ehk ELMO hõlmas aastatel 2011–2014 elektriautode kiirlaadimise taristu ehitust ning elektriautode ostmist nii riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele kui ka ostutoetust erasektorile. Tol ajal oli see ennekuulmatu, et riik võtaks kätte ja ehitaks iga paarikümne kilomeetri tagant laadimisjaama.

Tänu ELMO programmile oleme riigina valmis elektriautode tulekuks: meil on kogemused, kuidas autod talvel käituvad, mis on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada. Riiklik ELMO programm on saanud palju kriitikat, kuna seda tehti liiga vara: teised riigid ehitavad enda taristut alles praegu või pole seda veel välja jõudnud arendada. Tänu ELMO-le oleme jõudnud punkti, kus näiteks Tartus on vaat et isegi raske saada sisepõlemismootoriga taksoteenust. Samuti on meil välja kujunenud ka elektromobiilsuse sektor, väike, aga olemas!

Põhimõte oli tollel hetkel õige: nähti, et ainukene viis keskkonna sõbralikuks transpordiks lähitulevikus on elektrisõidukid. Seda kinnitab ka tõik, et autotööstus on juba praeguseks üle 100 miljardi euro investeerinud särtsuautodesse. Võrdluseks – aastate 2014–2018 riigieelarvete summa oli 41,5 miljardit (statistikaamet). Aastani 2025 on autotootjad võtnud elektriautode investeerimisplaani lisaks veel üle poole triljoni euro!

Usun, et keskkonna säästmiseks peame kaugemas tulevikus hakkama tasapisi isiklikest autodest loobuma. Tänu arenevale infotehnoloogiale ning interneti kättesaadavuse ja töökindluse kasvule käib praegu suuremates Euroopa linnades kibe võitlus, et erinevatele mobiilsusteenuse pakkujate platvormidele inimesi meelitada. Konkureerivad ühistransport, klassikalised taksod, Taxify-sarnased taksoplatvormid, Elmo Rendi sarnased lühirendi teenuse pakkujad ning eraisikud, kes autot jagamisplatvormil teistele inimestele välja rendivad. Hiljuti lisandusid ka tõukerattad lühemate vahemaade läbimiseks.

Selles võitluses jäävad suure tõenäosusega alles makrotransport (rong, tramm – mis suudab inimesi kiiresti kauge maa taha viia), mikrotransport (tõukerattad, jalgrattad – lühikese maa läbimiseks). Nende kahe vahepealse transpordivajaduse katab tulevikus isejuhtiv sõiduk.

Sellele annab kinnitust äsjane pommuudis BMW ja Daimleri ühisest mobiilsusteenusest. BMW tegevjuht Harald Krüger ütles, et kaugemas tulevikus plaanivad autohiiud hakata pakkuma täielikult isejuhtivatest elektriautodest koosnevat autoparki, mis laeb ja pargib autonoomselt ja ühendub teiste transpordivormidega.

Mullu said tublid Eesti teadlased ja tudengid hakkama isesõitva auto arendusega. Sõidukile on võimalik õpetada ära väga kindel marsruut, mida masin peab läbima. Isejuhtiva auto meeskonna pealik Raivo Sell on enda ettekannetes öelnud, et nende eesmärk on arendada auto, mis sõidaks iseseisvalt nn viimast miili. Näide viimasest miilist: jutuks on olnud Tallinnas Mustamäe haigla ja trollipeatuse vahele panna üks iseliikuv auto liikuma, kuna eakatele on haigla ning peatuse vaheline tee liiga pikk jala käimiseks.

Viimase miili lahenduste pakkumine isesõitvate autodega on esimene samm autonoomsete sõiduvahendite suunas: täiesti ise juhtiv auto on ääretult keeruline nii tehniliselt kui ka juriidiliselt. Kuna viimase miili lahenduse käigus on keskkond sõidukile ette ära õpetatud, on ka selle läbimine palju lihtsam.

Eesmärk täisautonoomne auto välja arendada nõuab suuri jõupingutusi ning teadmisi. Selleni jõudmine võtab aega: Iseauto arendusega oleme lahendanud ühiskonnana ära esimesed probleemid, kuid pikk tee on veel minna.

TalTechi Iseauto on ehitatud elektrisõiduki Mitsubishi I-Miev baasil. See on sama elektriauto, mida osteti ligi 500 sotsiaaltöötajatele ELMO programmiga.

Kuna nendel sõidukitel on esimese põlvkonna elektriautode akud, siis talvisel ajal küündib selle auto sõiduraadius umbes 60 kilomeetrini ja väheneb aasta-aastalt. 60 kilomeetrit oleks aga väga sobilik just eelmainitud viimase miili lahendusteks, kus vahemaa oleks kõigest mõni kilomeeter, kui sedagi. Siinkohal teen üleskutse: anname vanadele ELMOdele uue ja väärika lõpu isejuhtivate viimase miili autodena.

Isesõitva auto puhul on tarkvara üks kõige olulisemaid aspekte ning Eesti on tugev tarkvara eksportija üle kogu maailma. Lihtsustatult öeldes: Eesti riik võidaks suure lisandväärtusega sektori jalule seadmisest: vanade ELMO autode ümber ehitamine õpetaks välja uue põlvkonna spetsialiste. Sirguvad eksperdid oleksid need, kes suudaksid panustada oma teadmistega täisautonoomsete sõidukite üleilmsele revolutsioonile.

Isejuhtivate sõidukite puhul on väga oluline mõtiskleda ka juriidilistele küsimustele: kes siis ikkagi vastutab, kui juhtub õnnetus? Eesti ülikoolidel oleks jällegi võimalus põnevatele küsimusele vastata, korraldada arvukalt konverentse ja anda välja artikleid sellel teemal.

Lisaks majanduslikele aspektidele ning ühiskonnas isejuhtivate autode "kultuurkihi" loomisele lahendaks Eestis viimase miili transport lähemate aastate jooksul ära väga paljud just kohalikul ja kogukondlikul tasandil olevad transpordimured (nt eelnevalt mainitud trollipeatusest haiglani transport) – see ongi isejuhtivate autode eesmärk.