Kaasame vähenenud töövõimega inimesi

Eesti palgad on tõusnud nagu ei kunagi varem. Välistööjõu puhul on tööandjate keskliit enamasti rääkinud sellest, et keskmist ja sellest enam palka saavatest spetsialistidest on puudus ning need tuhanded, kes meil juba siin kohal on, peavad olude sunnil nipitama oma kohalolekut läbi rendifirmade, selle asemel et mõistlike seaduste kaudu siin töötada ja maksta selle juures ka riigile makse.

Igal aastal väheneb Eestis töötavate inimeste arv 4800 inimese ehk umbes Rapla suuruse linna võrra. Meie rahvastik vananeb, noori lisandub tööturule liiga vähe. Aastal 2040 on Eestis 120 000 erasektori maksumaksjat vähem kui praegu. Kui töökäsi ja maksumaksjaid jääb aina vähemaks, siis kes maksab 25 aasta pärast seenioridele pensioni, kes peab üleval haridus- ja tervishoiusüsteemi ning kogu riiki? Kui praegu peab iga erasektori töötaja ülal 1,6 inimest, siis aastal 2040 peavad teie lapsed üleval juba kaht inimest.

Töökäte puuduse probleem ei puuduta enam ainult erasektoris tegutsevaid ettevõtjaid, kes ei saa seetõttu laieneda või peavad tegutsemiseks otsima teisi riike, kus neile vajalikke töötajaid on piisavalt. See on ka avaliku sektori probleem.

Näiteks Hoolekandeteenused AS, analüüsinud erinevaid uuringuid (sh Euroopa 2020 strateegia raames tehtud „Eesti 2020“ strateegia), väidab, et riigi edasine majanduskasv ei saa demograafiliste piirangute tõttu (elanikkond vananeb, kriitiline osa töövõimelisest elanikkonnast on juba hõivatud, ei ole enam võtta juurde uusi inimesi) tugineda tööhõive kasvule.

Majanduskasvu aluseks saab tulevikus olla innovatsioon, tootlikkuse suurendamine (investeeringud, inimressursi efektiivsem kasutamine, lisandväärtuse loomine), kuid need on kõik tegevused, mis võtavad palju aega ja nõuavad ka suures mahus investeeringuid, enne kui annavad tulemust.

Hoolekandeteenustel on praegu kuus keskmiselt 30 vakantset ametikohta, täiendavate ametikohtade loomiseks on rahalised vahendid piiratud – riigi rahastus ei võimalda konkurentsivõimelist töötasu maksta ning sotsiaaltöö populaarsus on väike. Töötajaid on kokku 900 inimest, kellest ca 60 protsenti on 50aastased ja vanemad, mis ennustab probleemi peatset eskaleerumist.

OSKA uuringuaruande “Eesti tööturg täna ja homme” järgi kasvab aastaks 2025 vajadus tööjõu järele tervishoius ja sotsiaalhoolekandes oluliselt, sest elanikkond vananeb ja järjest rohkem on hooldusvajadusega inimesi. Ka Hoolekandeteenused mõtlevad juba ühena lahendustest välistööjõu kaasamisele.

Sama tendentsi kinnitab ka Tallinna Linnatranspordi AS. Numbrid on ettevõtte enda andmeil kõnekad: 74 protsenti Eesti bussijuhtidest on rohkem kui 51 aastat vanad ja nooremaid kui 30aastaseid bussijuhte on vaevalt 5-6 protsenti. Suur osa neist, kes vähegi bussijuhiametis tulevikku nägid, pagesid 2009–2012 kriisiaastatel Soome ja Rootsi ega plaanigi sealt naasta, sest sealse palgaga ei suuda ükski Eesti ettevõte konkureerida ja võrdväärset pensioni Eesti riik niipea maksta ei jõua.

Aga kes siis meie tühje busse juhtima hakkavad? Aastakümnete pärast ehk on isesõitvad bussid, kuid kes meid sinnamaale sõidutab? Tööjõupuudus ei ole enam ettevõtjate kasumiahnus ja tõrksus innovatsiooni vastu, kogu riik on samas hädas – inimesi lihtsalt pole.

Kus oleks veel ressurssi, mis aitaks probleemi lahendada? Septembris avaldatud tööandjate manifestis juhtisime taas tähelepanu töötajate nappusele tööturul. Probleem on päevakohane ja nõuab tegusid kõigilt osalistelt – tööealiste elanike ja tööjõu puudujääk ei kao iseenesest mitte kuhugi.

Üks meile olulistest punktidest manifestis on leida Eesti vähenenud töövõimega elanikele rohkem rakendust. Need on inimesed, kes soovivad anda panuse meie kõigi eduloosse. Seda soovi tuleb osata hinnata ja väärtustada. Oleme seda meelt, et igal inimesel, kes suudab ja tahab töötada kas või väikse koormusega, peab see võimalus Eestis olema.

Peame olema ka tööandjate ja kolleegidena vastuvõtlikumad ning osalema kaasamises julgemalt. Vähenenud töövõimega inimeste kaasamisel takistab meid pahatihti kogemuse puudumine ja sellest tulenevad hirmud.

Näeme seetõttu võimalikke takistusi liiga suurtena või kohati seal, kus neid tegelikkuses ei ole. Kaotamaks taolisi asjatuid hirme on tööandjate keskliit viimased kaks aastat sotsiaalministeeriumi toel läbi viinud projekti, mille eesmärk on vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasamine tööturul. Selle aja jooksul kohatud inimesed on enda suutlikkuse ning tahtejõuga olnud eeskujuks meile kõigile.

Panen kõigile tööandjatele südamele otsida ise tööjõuprobleemile aktiivselt lahendusi, sest see ei saa olla ka ainult riigi ülesanne. Ka ei ole siin ühte ja ainsat lahendust, mis võluvitsana olukorda muudaks. Vaja on hulka erinevaid kompleksseid tegevusi, mis lõpptulemusena aitavad meil oma riiki ja majandust edasi viia.