Eesti rõivatööstuse tulevik on disain ja tootearendus

Rõiva- ja tekstiilitööstuse tööjõu- ja oskuste vajadust analüüsinud OSKA uuring viitas juba eelmisel aastal, et Eesti rõivatööstust ootab ees ärimudelite muutus, mille peamiseks põhjuseks on tööjõu kättesaadavus ja hind. Baltika ja Sangari järjestikused teated tootmise Eestist välja viimisest on nendele kahele ettevõttele paratamatu samm. Arvatavasti võtab sarnase sammu lähiaastatel ette nii mõnigi teine õmblusteenust pakkuv ettevõte, kuid nende nimed ei pruugi olla nii kõlavad ja seega võib edasine tootmise Eestist väljaviimine toimuda vaiksemalt.

Rõivatööstus on palju rohkem kui ainult tootmine ning tootmise Eestist väljaviimine ei tähenda veel Eesti rõivatööstuse lõppu. Tegemist on loomuliku arenguga, kus Eestisse jäävad suuremat lisandväärtust pakkuvad ametikohad nagu disainerid, konstruktorid ja tootearendustehnoloogid. Nii asume ka järjest enam konkureerima teiste lääneriikidega tootedisaini valdkonnas. Edukaks olemiseks vajab Eesti senisest enam toodete disaini, konstrueerimise, arendamise ning turunduse teadmistega spetsialiste. Ilma nende spetsialistideta on oht Eesti rõivatööstusel päriselt hääbuda.

Majanduslikult on Eesti tekstiilitööstus paremas positsioonis. Suudetud on rohkem investeerida ja keskmise palgatase on rõivatööstusest kõrgem. Tööjõupuudus on siiski ka tekstiilitööstuse ettevõtetele oluline probleem. Iga ettevõte ja toode erineb, kuid keskmiselt on tekstiilitööstuses võrreldes rõivatööstusega lihtsam tootmist automatiseerida ja seega vähendada töökohtade arvu. Automatiseerimine jällegi suurendab vajadust tehniliste oskusega töötajate järele, nagu näiteks mehhatroonikud, automaatikud, seadistajad ja operaatorid. Nendest töötajatest tunnevad puudust erinevad Eesti tööstusharud ja konkurents tööjõu pärast on tihe. Kuniks töötajaid siiski leitakse ning nende palgakulu suudetakse kanda, jääb tekstiilitootmine Eestisse. Mida suuremaks läheb tööjõupuudus ja kallimaks Eestis tootmine, seda suurema tõenäosusega viiakse see mujale.

Töötajate endi, aga ka ettevõtjate ja riigi kohustus on hoolitseda, et töökohtade väljaviimise korral oleks töötajatel olemas teadmised, et leida uus ja parem töö või võimalused täiend- ja ümberõppeks. Juba praegu pakub töötukassa teenuseid töötavatele inimestele, kelle teadmised on vananenud, pakutakse näiteks toetusi, et õppida ameteid, mille järele on ka tulevikus tööturul nõudlus. Targema töö, suurema lisandväärtuse ja palgaga ametikohti ei looda Eestisse mitte sellepärast, et väiksema palgaga ametikohad kaovad, vaid sellepärast, et Eestis on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu.

Uute oskuste omandamine ei pruugi tähendada alati uut töökohta, vaid võimalust olemasoleval töökohal nutikamat tööd teha või karjäärivõimalusi samas ettevõttes. Ilma uute oskuste omandamiseta suurema lisandväärtuse ja palgaga töökohale liikuda on keeruline.

Lihtsama töö kadumine Eestist on paratamatus ja loomulik samm jõukama ühiskonna poole. Selle sammu astumiseks peame töötajatena olema valmis omandama uusi oskusi ning tööandjate ja riigina pakkuma võimalusi neid omandada.