Rumal poliitika ohustab pensionivara

Eesti pensionäride vaesusrisk on Euroopa Liidu suurim. Kohustusliku kogumispensioni mõte on toetada riiklikku pensionikindlustust, et tagada suurem sissetulek pensionipõlveks. Uus võimuliit lubab teise pensionisamba säilitada, aga sellest saaks avalduse alusel lahkuda. Lahkujad saaksid ühe alternatiivina võimaluse korraldada ise oma pensionivara kogumist investeerimiskonto kaudu.

Pensionisüsteem on sisult pikaajaline kokkulepe, kus usaldusväärsus ja ettearvatavus on eriti suure kaaluga väärtused. Kui juba kord on mindud pikaajalist kokkulepet muutma, siis hakkavad need asjad korduma ka tulevikus. Investeerimisega kaasnevad erinevad riskid, suurim risk on aga ettearvamatu ja rumal poliitika.

Senise kogumispensioni süsteemi muutjad on ise pakkunud, et lahkujaid võiks olla 20 protsenti. Kuna igal juhul sambasse kogutud vara välja võtma hakatakse, siis peavad pensionifondid muutma oma investeerimisstrateegiat. Investeeringuid tuleb hakata tegema lühemaajalistesse ja likviidsematesse varadesse, selleks et tagada ettenähtud ajal väljamaksed.

Praegu on suur osa pensionifondide investeeringutest pikaajalised. Kui fondid hakkavad senisest rohkem investeerima näiteks noteeritud võlakirjadesse ja nõudmiseni hoiustesse, siis tähendab see veel väiksemat pensionifondide tootlust kui seni.

Ümberkorralduse tulemusel ei saa teine sammas jääda samaks, mis oli tänaseni. Aga mis saab siis, kui tulevikus näiteks uks ärarikutud sambast lahkumiseks uuesti suletakse? Siis jäävad allesjäänud investorid oma varadega sinna ärasolgitud sambasse lõksu. Küllap saame ka praegu näha, kuidas sambast lahkumine tehakse võimalikult ebamugavaks ja majanduslikult kahjulikuks. Lisaks tulumaksule laotakse lahkujatele selga erinevad väljumistasud, lõivud ja teenustasud.

Naiivne on arvata, et sambast lahkujad tulevad ise toime oma pensionivara kogumisega. Inimeste investeerimisaktiivsus on väga väike. Tallinna Sadama aktsiate avalik pakkumine oli erakordselt soodne võimalus väärtpaberiturule sisenemiseks. Lähitulevikus enam selliseid võimalusi paistmas pole. Soodne pakkumine tõi juurde 6000 eraisikust investorit ja praegu on eraisikute väärtpaberikontode arv tõusnud üle 30 000. See on aga tühine hulk võrreldes 700 000 teise samba pensionikogujaga.

Investeerimisega alustamiseks pole praegu üldse soodne aeg, sest viimastel aastatel on aktsiate hinnad börsil tõusnud, aktsiad on kallid ja lähiaastatel on pigem tõenäoline, et tuleb hindade korrektsioon praegusest tasemest allapoole.

On räägitud ka kinnisvarainvesteeringutest. Seisev kinnisvara aga rahavoogu ei tooda. Kinnisvara tuleks panna üüritulu tootma. Maksuameti viimase üksikisikute tuludeklaratsioonide andmetel deklareeris üüritulu vähem kui 7000 maksumaksjat. Seda on sada korda vähem kui pensionikogujaid kokku.

Swedbank viis hiljuti koos konjunktuuriinstituudiga läbi inimeste säästude alase uuringu. Uuringust selgus, et suurel osal inimestest ei võimalda säästud säilitada olemasolevat elustandardit pikema aja jooksul olukorras kui näiteks sissetulekud katkevad. Uuring näitas, et igal neljandal perel polegi piisavalt sääste. Seega on suur tõenäosus, et teisest pensionisambast välja võetud raha tarbitakse ära, mitte ei investeerita pikaajaliselt pensioniks.

Viimastel aastatel aset leidnud lõdva eelarvepoliitika tulemusel on juba praegu riigieelarve seis kehv. Töötukassa rahaline puhver on riigi jooksvateks arveteks ära kulutatud miinimumvaru piirini. Riik peab ise hakkama tarbimislaenu võtma selleks, et jooksvaid eelarvekulusid katta. Majanduslanguse olukorras hakkab riigi rahaline seis väga kiiresti halvenema ja kogumispensioni süsteem võib uuesti löögi alla sattuda. Pensionivara kogujad peavad selle riskiga arvestama.