Leedu fintech-tiiger hüppab kõrgemale

Krüptorahapangad, piirülesed pangakontod, uued virtuaalsed makselahendused – need on vaid mõned näited sellest, millega fintech-ettevõtted tegelevad. Väga lihtsustatult öeldes on fintech-ettevõtted idufirmad, mis uuendavad tehnoloogia abil suurt osa klassikalistest finantsteenustest, alates laenamisest ja raha hoiustamisest ning lõpetades valuutavahetusega.

Küsides saalitäie inimeste käest Eestis, kui paljud on kasutanud mõne finantstehnoloogiaettevõtte teenuseid, tõuseks üksikud käed. Kui küsida sama Leedus, tõstaksid ligi pooled inimesed käe. Just sellised proportsioonid joonistuvad välja Kantar Emori Finantsseire 2018 andmetest: 4% Eesti elanikest on kasutanud mõne fintech-ettevõtte teenuseid, samas kui Leedus on seda teinud 42% elanikest. Vahe kahe tugeva IKT-riigi vahel on enam kui kümnekordne (sic!). Läti jääb sarnasele tasemele Eestiga: 6% lõunanaabritest on kasutanud fintech-ettevõtete teenuseid. Millest sedavõrd suur erinevus?

Üks põhjus on Leedu fintech-ettevõtete tuntus. Leedu kuulsaim fintech-bränd Paysera, mida Kantar Emori Finantsseire järgi teab 91% Leedu elanikest, pakub laiatarbe makseteenuseid. Eesti tuntuim fintech-bränd on Transferwise, mis on spetsiifilisema kasutajaskonnaga. Võib arutleda, et see on paljuski Paysera teene, et ligi pooled Leedu elanikud ütlevad, et nad on kasutanud mõne fintech-ettevõtte teenuseid. Vaadates aga elanike üldist arusaama sellest, mida fintech-ettevõtted teevad, siis siin ei ole Eesti ja Leedu võrdluses suuri erinevusi: umbes 2/3 elanikest ei tea, milliseid teenuseid finantstehnoloogiaettevõtted pakuvad (ka Leedus, vaatamata sellele, et Payserat väga hästi teatakse).

Nii nagu uute tehnoloogiate puhul üldiselt, on ka fintech-ettevõtete jaoks sõna otseses mõttes miljoni dollari küsimus, kuidas muuta oma teenuse sisu tarbijatele arusaadavaks. See, mis IT-inimesele on emakeel, kõlab inimesele tänavalt tihtilugu kauge võõrkeelena. Kui fintech-ettevõtete sihiks on muuta ja lihtsustada tehnoloogia abil igapäevast (virtuaal)rahaga ümberkäimist, siis nende teenuste massidesse jõudmise eelduseks on aru saada teenuse sisust. Näeme oma tootetestimise uuringutes tihtilugu, kuidas arendaja meelest „siililegi selge“ teenus ei ole tarbijate jaoks sugugi nii iseenesestmõistetav.

Betooniks finantsmaailma vundamendis on klientide usaldus, sest me räägime inimeste säästudest ja igapäevasest käibevarast. Finantsteenuste puhul pole tegemist uue leiva või jogurtiga, millele lihtsalt võimalus anda. Tarbijate hoiakutest peegeldub selgelt, et üks takistus fintech-ettevõtete teenuste kasutamisel on väiksem usaldus nende suhtes võrreldes traditsiooniliste pankadega. Klientide jaoks muudaks fintech-ettevõtted usaldusväärsemaks tõenäoliselt koostöö pankadega teenuste pakkumisel, sest eestlaste lojaalsus oma põhipangale on finantsseire järgi äärmisel suur: 76% ei ole viimase paari aasta jooksul panka vahetanud ning 86% ei plaani seda ka järgmise viie aasta jooksul teha.

Ka viie aasta pärast näeb üle poole Eesti (58%) ja Leedu (55%) elanikest end kasutamas üksnes traditsiooniliste pankade teenuseid. Fintech-ettevõtete kliendina (kas või mingis osas) kujutab end viie aasta pärast ette 26% Eesti ja 37% Leedu elanikest. Teame, et ühes fintech-ettevõtete arengu ja uute suurte tegijate esiletõusuga võivad need hinnangud ajas kiiresti muutuda.

Tulevikuks on aga Leedul selge edumaa Eestiga võrreldes, kuna Leedu on praegu juba maailma juhtiv fintech-keskus. Mida on Leedu teinud teisiti, et edumaa saavutada? Kantar Emori Leedu kolleegide sõnul on peamine põhjus riiklike prioriteetide seadmises. Leedu on loonud finantstehnoloogia ettevõtetele maailma ühe avatuima ja paindlikuma seadusandluse ning reklaamib end aknana Euroopa Liidu finantsturule. E-raha ja makseteenuste litsentsi saamiseks kulub idufirmadel Leedus vaid kolm kuud – see on euroala kõige lühem ajakulu. Ka panganduslitsentsi saamine on Leedus lihtsam kui mujal: kapitalinõue kohaliku (challenger) väikepanga asutamiseks on Euroopa Liidu keskmisest viis korda madalam. Traditsioonilise täisteenuseid pakkuva panga asutamise kapitalinõue (1 miljon eurot) on samuti euroala madalaim.

Leedu oli ka üks esimesi riike, mis lõi fintech-ettevõtetele nn regulatsioonide liivakasti, mis võimaldab uuenduslikel tehnoloogiaettevõtetel enne toote reaalset turule toomist seda katsetada nii, et ei pea omama kohe kõiki litsentse ja tegevuslube. Liivakasti kujund viitab mängulisusele: katseta ja proovi, ilma et regulatsioonid rangelt piiraksid. Seejuures on võimalik oma fintech-ettevõte registreerida Leetu ja saada osa nn regulatsioonide liivakasti hüvedest ka ainult virtuaalse tuvastuse põhjal, kui ettevõte asub füüsiliselt mujal.

Kui lisada juurde veel üleüldiselt ettevõtlussõbralik keskkond (madal ettevõtete tulumaks (15%), väiksemad tegevuskulud kui paljudes teistes suurlinnades, IT-haridusega ja inglise keelt oskava tööjõu kättesaadavus, siis ei ole üllatav, et üle saja Briti fintech-ettevõtte on teinud Leetu oma tütarfirma või kolinud ka peakontori ümber. Leedu keskpanga juhid ütlevad, et Brexit avab Leedule võimaluse võtta avatult vastu need ettevõtted, kelle jaoks Brexit sulgeks euroala uksed. Lisaks Suurbritanniale tegutseb Leedu järjekindlalt Aasia suunal selle nimel, et näidata end Hiina suurtele fintech-ettevõtetele aknana Euroopasse.

Mõistagi kaasnevad uute tehnoloogiatega ka kübermaailma riskid. Kantar Emori Leedu kolleegid möönavad, et üks osa Leedu elanikest on kiirete arengutega fintech-sektoris rahul, teine osa jällegi kardab, et liigne reeglite lõtvus nii traditsioonilises sektoris nagu pangandus võib anda valusaid tagasilööke. Maailma trendid ja järjest kasvavad investeeringud näitavad aga selgelt, et fintech ei ole enam homne, vaid tänane päev.