Eesti inimese 2018. aasta kuu keskmine brutotulu oli 1234 eurot ning keskmine brutopalk 1310 eurot. Igasugune keskmine statistika on aastaid inimesi ärritanud, sest suur osa tunneb, et nende töötasu või tulu see ei näita, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.
- Kaire Uusen Foto: erakogu
See sisetunne on paraku üsna õige, sest keskmise palga puhul tuleb arvestada sellega, et ca kaks kolmandikku teenib sellest vähem ja vaid kolmandik üle selle. Mida suuremad on riigis (sektoris, ettevõttes, samalaadsetel ametikohtadel) palgaerinevused, seda vähem keskmine tegelikkust väljendab. Eestis tuleb mängu ka piirkondlik faktor. Tallinlane teenib tihti kehvemat tööd tehes rohkem kui näiteks valgekraest valgamaalane.
Lisaks taandatakse keskmise palga arvutamisel osalise ajaga töötajad täisajaga töötajateks, nii et näiteks kaks poole koormusega töötajat arvestatakse ühena jne. Mida võrdsemad on palgad – näiteks Euroopas on teatud valdkondades ühesugune palgatase, mida peetakse ka puuduseks või konkurentsivõime kärpijaks –, seda enam tuntakse ennast statistikas ära. Tegelikkust kajastab paremini mediaanpalk, mis on nn piir, millest täpselt pooled saavad vähem ja pooled rohkem.
Eestis räägitakse aga liiga vähe, kui tähtis on palga sisu ja palkade omavaheline suhestatus majanduse eduka toimimise seisukohast. See ei ole vaid statistiline näitaja, vaid peaksime teadma selle sisu: kuidas see kujuneb, millise väärtusega on konkreetne töö teiste suhtes ja miks, millised on palgaosad, kuidas neid määratakse ja miks? Avalikkus ja töötajad peaks teadma, miks ei kajastu näiteks ettevõtte edu või vastupidi ebaedu töötajate palkades? Kui palju ja kuidas saab ise palka mõjutada?
Kas oleme Euroopa või mitte?
Kui ettevõtja ei oska nendele küsimustele vastata, on asjad majanduse seisukohast halvasti. Julgen öelda, et ebaõiglus palkades on üks põhjus, miks nii palju töötajaid on Eestist lahkunud. Tundub uskumatu, et mitmelgi pool ei ole palk seotud reaalsete majandustulemustega või töö keerukusega, vaid võib olla nn töötaja üleostmise tasu, tasu homsete lootuste eest, sõbrapalk, parteikaaslase kingitus, aga ka tasu endise uhke ametinimetuse/mineviku eest.
Tegevusvaldkondade keskmiste palkade pingerea järgi on paljudes riikides madalamate palkadega just majutus ja toitlustus ehk nagu meilgi. Kuid kui Eesti tahab olla ka sisult Euroopa riik, peaks palgakorralduslikes küsimustes vaatama samuti lääne poole, kus palgasuhted on kujunenud sajandeid (tegelikkuses võib rääkida ca 80 aastast) ja need pole sellised sugugi nn nalja pärast. Palgasüsteem pole tülikas asi, nagu paljudele tundub, vaid üks toimimise alustalasid.
Tasub meeles pidada, et õiglase palgasüsteemiga ettevõtetel on pikem eluiga, paremad majandustulemused pikas perspektiivis, suurem konkurentsivõime, parem maine, suurem töötajate lojaalsus ja tugi, parem hakkamasaamine kriisiolukordades. Peaks meeles pidama, et õiglus palkade määramisel on sama oluline kui kõik muud nõuded, mille puhul nii riigiasutused kui ka erasektori ettevõtted on varmad häälekalt nõudma õiglust ja võrdset kohtlemist.
Seotud lood
Föderaalreservi kolmapäevane pressikonverents valmistas investoritele üllatuse ning kulla hind sööstis järsult alla. Kas kujunemas on hea ostukoht?