Eero Raun: kodanike riik 2.0 – rohkem vabadusi, rohkem kaitsetahet!

Enne Eesti saamist NATO liikmeks 2004. aastal jätkas toonane president Putin Jeltsini pingelõdvendusele suunatud kurssi ja flirtis lausa Venemaa NATO-liikmelisuse mõttega. Tõsi, ta tegi seda seni, kuni taipas, et läänemeelne valitsemine aitaks tema isiklikule rikastumisele vähem kaasa kui Venemaa jaoks harjumuspärane äärmuslik despotism.

Lähedal asuva vaenlasega on see kehv lugu, et tema vastu võideldes võid samas märkamatult üle võtta temale omaseid mõttemalle. Nii ongi läänelikesse struktuuridesse lõimunud Eestis tekkinud ootamatult kasvupinnas Vene või Hiina stiilis riigikapitalismile – alates arusaamast, et riik peabki juhtima majanduse arengut.

Ühiskonna jõukuse kasvades on loogiline, et peale kasvavas põlvkonnas leidub järjest enam vasakpoolset mõtteviisi, millega taotletakse ettevõtluse loodud maksutulu ümberjagamist. See mõistetav areng muutub aga tagurlikuks, kui sellega ei käi kaasas vaba ettevõtluse olemuse tundmine ja arvestamine.

Eesti riigi taastamise eestvedajad teadsid elukogemuse põhjal, et riik on kehv omanik ning püüdsid anda kodanikele maksimaalselt vabadusi oma elujärje kujundamiseks. Nendest järgmine põlvkond sellest veendumusest alati enam ei lähtu ja riigi rolli taastähtsustades soodustavad omandatud abitust.

Populistlikke loosungeid järgivas pealiskaudses meediaruumis tundub vahest lootusetu missioonina köita valijate tähelepanu lahendustega, mis on komplekssemad ja keerulisemad tavapärasest hea-halb-stiilis dihhotoomiast. Ettevõtjad, eriti nende ambitsioonikam ja makrotasandil mõtlev osa, moodustavad valijaskonnast vähemuse. Nii on võimalik valimistel rohkem hääli saada riigi ülimuslikkust jutlustava paternalismiga, mis ühtaegu rahuldab nii ennast konservatiividena määratlevaid „kõva käe“ ihalejaid kui kapitalismikriitilisi sotsialiste.

Pealegi taipab keskmine valija harva, et talle tullakse Piibelehe kombel kosja tema enese raha eest. Aga lõppkokkuvõttes võib demokraatlikus riigis valija siiski vaid iseennast süüdistada, et pole õigel ajal märganud oma pikaajalise heaolu eest seista ja nõuda endale parema kvalifikatsiooniga juhtimisteenust.

Eesti iseseisvuse idee ajalooline autorlus ja Eesti riikluse (taas)rajamise au ei kuulu ühelegi erakonnale, veel vähem üksikisikule. Eesti Vabariigi asutaja, omanik ja rahastaja on jätkuvalt rahvas ehk selle riigi kodanikkond. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et see rahvas on poliitiliselt andekas ning väärt olema iseseisev poliitiline subjekt. Seega, „rohkem rahvast“ Eesti poliitikas!

Riigikogu kui läbilõige valijaskonnast vajaks mõnikord kandepinna laiendamist täiendava kaasamisega, et vältida edaspidi patiseise ja tühikäigul tiksumist. Näiteks võiks kõigile parlamendi komisjonide istungitele kuulajaks (ja kommenteerijaks ning kui patiseisust muidu üle ei saa, siis ka arutelu moderaatoriks) kutsuda – ja mitte formaalselt, vaid RSVP nimekirja alusel – esindajad vähemalt kolmest olulisest sihtrühmast, mis oma koostoimes võiks aidata tugevdada riigikogu rolli Eesti ühiskonna juhtimisel.

Esiteks võiks tõenduspõhise otsusetegemise kontrollija rolli kutsuda Teaduste Akadeemia, kelle missioon on nagunii praeguse juhi sõnastuses „mastaapsete lolluste ärahoidmine“. Teiseks erinevate ettevõtlusorganisatsioonide juhid, kes aitaksid seirata, et parlament toimiks eesmärgipärasemalt ning ei „tõuseks ära“, vaid säilitaks arusaamad sellest, kuidas rohi kasvab ja väikeriigi majandus toimib. Kolmandaks tasub usaldada neljandat võimu ehk ajakirjandust – kaks meediamaja ja ERR aitavad Eesti ühiskonda hoida vabana.

Paaril ajakirjanikul on komme aeg-ajalt üle lugeda „Kodanike riigi manifesti“, mille Siim Kallas kirjutas aastal 1995 ja võrrelda seda hetkeseisuga Eesti poliitikas. Ju siis mõjub see tekst kõnetavamana kui mõni vahepealne koalitsioonilepe. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem, tasuks kõigil erakondadel kodanike ja nende riigi vahelised suhted uuesti ette võtta ja läbi vaielda. Ning ikka kohe ABCst alates. Võib ka selguda, et ettevõtted on riigist heade valitsemistavade sõnastamisel ja rakendamisel kaugele ette jõudnud.

Liberaalset majanduspoliitikat ei pea viima läbi tingimata kirvemeetodiga, sest nii ei talita ka ükski vastutustundlikult juhitud suurfirma. Sotsiaalvaldkonna kulutused peavad olema täpselt suunitletud, et lausalisusega mitte mõttetult raha põletada. Kõrghariduse võib muuta rohkem tasuliseks, kui eelnevalt on välja töötatud korralikult läbi mõeldud stipendiumisüsteem.

Riigi põhivastutuseks jäägu üldisem tegevuskeskkonna kujundamine, ei enam. Mida rohkem annab riik kodanikele vabadusi iseseisvateks valikuteks oma elukorralduse ja ettevõtluse osas, seda vähem on omandatud abitust ja seda enam jagub kodanikel kaitsetahet sellesama riigi eest seismiseks.