Urmas Viilma: piibelgi on rahatarkuse käsiraamat

Kui Jeesus sündis, tõttasid hommikumaa tähetargad teda kummardama ja tõid vastsündinule kingituseks tolle aja luksuskaupu. Evangelist Matteus kirjutab:

“Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.” (Mt 2:11)

Kõik nimetatud kingitustest olid väärtuslikud ja hinnalt kallid. Kuidas peaks üks ausaks ja usule kindlaks jääda sooviv ristiinimene, kellel läheb majandulikult hästi, suhtuma edusse ja omandisse? Mida ütleb piibel lisaks sageli tsiteeritud Jeesuse ütlusele rikkast, kellel on sama raske taevasse pääseda kui kaamelil läbi nõelasilma, rikkuse ja omandi kohta?

Piibel on oma pere sissetulekuid kasvatada püüdvale ristiinimesele ja ka kristlasest ettevõtjale üsna praktiline rahatarkuse käsiraamat. Piiblist leiame üsna konkreetsed juhised raha ja varaga arukalt ümberkäimiseks, nagu ka investeerimiseks ning ausa tulu teenimiseks. Sealt leiab asjakohaseid märkuseid laenamise ja võlgu olemise kohta, nagu ka almuste andmise ja annetamise kohta.

Ilmalikus Eestis taasavastame piiblit selle nurga pealt uuesti, sest tegelikult ongi piibel läbi sajandite olnud kogu kristliku maailma majandusõpikuks. Raha mainitakse piiblis üle 800 korra, koos omandi teemaga ligi 2000 korda.

Enne raha kasutuselevõttu kasutati mõõduvõtmisel kaalutud hõbedat või muid väärismetalle. Peagi muutusid hõbeda ja kullatükid ühesuurusteks -kaalulisteks ning neile anti nimed. Nii tekkis raha, kuid kuld ja hõbe säilitasid oma väärtuse ka ilma müntideks vermimata. Idamaa targad, kes tulid kaugelt maalt, ei toonud Jeesusele oma maa valuutat, vaid kulda, millel oli kõrge väärtus olenemata geograafilisest asukohast.

Piiblis ei ole vaene õndsam ega õigem rikkast. Nii vaesus kui rikkus on osa selle maailma reaalsusest. Määrav on igaühe isiklik suhtumine ja südamehoiak oma olukorras, nii vaesuses kui rikkuses.

Suurem risk on siiski libastuda rikastel, sest just rikkusest ei tohi saada eesmärk omaette. Piiblis on öeldud:

„Õnnis on rikas, kes leitakse olevat laitmatu ja kes ei jookse kulla järele.“ (Srk 3:8)

Keegi ei saa ka oma maist vara enesega igavikku kaasa võtta. Kogu vara ja rikkus kuulub lõpuks Jumalale ning inimese kohustus on olla selle haldamisel vastutustundlik.

Jumal õnnistab rikkusega seda, keda tema tahab, kuid ta võib rikkuse ja edu ka tagasi võtta. Esimeses Saamueli raamatus kirjutatakse:

“Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka. Tema tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neid pärida aujärgi.“ (1 Sm 2:7-8)

Seepärast tuleb osata olla edu – nagu ka jõukuse – eest Jumalale tänulik ning mitte näha selles ainult enda töö või taiplikkuse vilja. Kuulus Koguja, kes räägib meeldejäävalt igale asjale määratud ajast, kirjutab muuhulgas ka rikkusest kui õnnistusest:

“Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast.“ (Kg 5:18)

Õige hoiak on sellel, kes ei pea oma rikkust iseenesestmõistetavaks. Edu peaks tegema alandlikuks ja tänulikuks, mitte kõrgiks ja uhkeks. Vara hulk ja suurus ei näita midagi selle kohta, milline saab olema inimese saatus aja lõppedes. Jeesus ütleb:

“Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12:15)

Piibel peab laenamist ja võlgu võtmist loomulikuks elu osaks. Hädasolijale tuleb kindlasti laenata, kuid liigkasu võtmine ei ole õige. Nõnda on juba kahe ja poole tuhande aasta eest kirjutatud:

“Kui sa laenad raha minu rahvale, mõnele, kes on vaene, siis ära ole tema suhtes liigkasuvõtja: te ei tohi temalt kasu võtta!“ (2Ms 22:24)

Piiblis hoiatatakse ka vastutustundetu laenamise (kiirlaenude) eest:

“Ära tee ennast vaeseks, pidutsedes laenatud rahaga, kui sul enesel ei ole midagi kukrus!“ (Srk 18:33)

Kui keegi soovib teha Jumalale meelepärast tegu, siis on selleks laenude kustutamine, eriti suhtevõlgade andestamine. Nii leiame piiblist ka Jeesuse enda poolt jüngritele õpetatud meieisapalvest tuttava fraasi:

“Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Mt 6.12)

Paratamatu ajatu tõdemusena kaigub aga tänasesse päeva juba enam kui paartuhat aasta tagasi kirja pandud mõte:

“Rikas valitseb vaeste üle ja laenaja on laenuandja ori.“ (Õp 22:7)

Möödunud aastatuhanded ei ole muutnud selle juures midagi. Aga apostel Paulus kinnitab:

“Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.“ (Rm 13:8)

Piiblis õhutatakse tegema tööd, nägema vaeva ja ette planeerima, et kindlustada oma tulevikku ja hoiduma seeläbi vaesusest. Õpetussõnade autor kirjutab:

“Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest? Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega, siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.“ (Õp 6:9-11)

Arukad ja kogenud kinnisvara arendajad on juba paartuhat aastat riske hinnates ja maandades järginud Jeesuse asjalikku õpetust hoone rajamisel:

“Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!“ (Lk 14:28-30)

Juhised antakse ka tööandjatele palga õigeaegse tasumise osas:

“Ära viivita palgamaksmisega ühelegi inimesele, kes sulle tööd teeb, vaid anna see temale otsekohe! Kui sa nõnda Jumalat teenid, siis tasutakse sulle.“ (Tb 4:14)

Investeerimine on midagi, mida Jeesus ise ühe oma mõistukõnega tegema õpetab. Jeesus jutustab kuulajatele õpetliku loo sulastest, kelle isand jättis oma varanduse eest hoolt kandma ajaks, mil ta ise sõitis ära välismaale.

Enne ärasõitu kutsus isand oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti (heebrea kaalu- ja rahaühik – toim.), teisele kaks ja kolmandale ühe talendi. Kohe läks see, kes oli saanud viis talenti, nendega kauplema ja teenis juurde viis talenti. Samuti kauples teine sulane, kes oli saanud kaks talenti, juurde kaks talenti. Sulane, kes oli saanud ühe talendi, läks ja kaevas maasse augu ning peitis isandalt saadud raha maha.

Kui isand pika aja pärast koju tuli ja sulastelt aru päris, kuidas nad isanda varandusega ümber käsid, said kaks sulast isandalt kiita. Ta ütles mõlemale:

“Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle.” Kolmas sulane, kes oli isandalt saadu maha matnud, sai isandalt noomida: “Sa halb ja laisk sulane! Sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vahekasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kellel on kümme talenti!“ (Mt 25.14-30)

Seda Jeesuse tähendamissõna saab mõista kui investeerimise algtõde. Sukasääres kaotab raha väärtuses. Kinnisvara või ka finantsvara, mis seisab ega teeni, kaotab samuti oma väärtuses.

Sama tõde kehtib ka muude „talentide“ kohta. Kui keegi on mõnel alal edukas ja andekas, siis on see mõeldud mitte varjamiseks või peitmiseks, vaid kasutamiseks.

Kristlike põhimõtete kohaselt tuleb Jumalalt saadud andeid ja talente kasutada ligimese ja ühiskonna teenimiseks. Sealjuures ei keela Jumal mõelda meil ka iseenda vajadustele. Silmas tuleb aga oma elusihte seades ja investeerides pidada igavikulist perspektiivi, mitte ainult maiste hüvede kogumist. Sest, nagu Jeesus ühes teises mõistukõnes ühest rikkast mehest rääkides, kes oma rikkuse kasvades ehitas juurde aina suuremaid aitu, kuhu oma rikkust koguda, ütles:

“Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” (Lk 12:20)

Raha ega rikkus ei tohi saada inimese elus ebajumalaks, mida teenida. Jeesus annab nõu:

“Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!“ (Mt 6:20)

Piibel kutsub üles olema helded ja aitama neid, kes on puuduses, sest tõeline rikkus seisneb andmises. Nõnda on enam kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi juba öeldud:

“Sest vaeseid ei puudu maal kunagi. Seepärast ma käsin sind ja ütlen: „Ava heldesti oma käsi oma vennale, hädalisele ja vaesele oma maal!“ (5Ms 15:11)

Apostel Paulus ütleb ka, milline peab olema südame hoiak, kui head tehakse:

“Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.“ (2Kr 9:7)

Andmine on puhas, siiras ja õige siis, kui seda ei tehta au ja tuntust kasvatades. Kuigi sponsorlus on tänapäeval loomulik osa heategevusest, tõstab Jeesus esile andmise, millega ei kaasne avalikku tähelepanu. Jeesus ütleb oma kuulsas mäejutluses:

“Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:2-4)

Kokkuvõtteks on kõige raha ja rikkust puudutava juures Pühakirjas rõhk arukusel, mõõdukusel, vastutustundlikkusel ja moraalselt õigel käitumisel. Investeerimine, säästmine ja vaevanägemine parema tuleviku nimel on olulised, kuid need ei tohi saada inimese peamiseks elueesmärgiks. Pühakirja õpetuste keskmes on armastus, headus, heldus ja prioriteetide seadmine nõnda, et Jumala ja ligimese teenimine on esikohal. Peamine küsimus on, kus on inimese süda, sest Jeesus ütleb:

“Sest kus su aare on, seal on ka su süda.” (Mt 6:21)