Kas laseksite ennast lõikuda hariduseta arstil?

Kas kujutaksite ette, et teile määraks ravi kodanik, kes pole oma meditsiinialast kvalifikatsiooni tõestanud? Või teid esindaks kohtus inimene, kellel puudub juriidiline ettevalmistus? Ometi on kinnisvarafirmade ja -maaklerite tegevus täiesti kontrollimatu. Kurioosne on asjaolu, et kinnisvaramaaklerid on isikud, kes esindavad varaomanikke nende tihtipeale kõige kallima vara müümisel ja ostmisel.

Ainsateks korrahoidjateks on erialaliidud Eesti Kinnisvarafirmade Liit ja Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda, viimane korraldab ka maaklerite atesteerimist. Lisaks menetlevad rikkumisi mõlemas erialaliidus ka aukohtud, aga sellest kõigest on liiga vähe. Atesteerimine on rangelt vabatahtlik, aastatepikkuse töögruppide moodustamine riigi esindajatega maaklerite tegevuse reguleerimiseks pole eriti kuskile jõudnud. Aukohtud menetlevad aga juba aset leidnud rikkumisi ja nende suurim sanktsioon saab olla liidust välja heitmine. Kui kinnisvarabüroo või maakler üldse liidu liige on. Mitteliikme puhul saavad liitude aukohtud vaid näppu viibutada.

Eestis tegutseb erinevatel andmetel ligi 2000 kinnisvaramaaklerit, kellest vaid alla 300 on kutselised maaklerid, ülejäänute puhul teab ainult emake loodus, kui hästi nad oma tööd oskavad. Hüva, korrutame kutseoskustega isikute ringi kahega, sest suuremad kinnisvarabürood koolitavad oma atesteerimata maaklereid igal juhul vastavuses kutsenõuetega, kuid sellega asi ka piirdub- ülejäänud tuhandepealine maaklerite seltskond ei allu mitte ühelegi regulatsioonile, kui jätta välja paar lühikest pügalat võlaõigusseadusest.

Ühelt poolt on praegune olukord tekitatud klientide endite poolt- miks tellitakse maaklerteenust paneelmaja keldris asuvast kontorist, mille omanik/juhataja/maakler ei tea isegi, mis vahe on üürmisel ja rentimisel. Justkui võiks kõik kliendi enda kaela ajada ja olekski teema läbi.

Nii lihtne see siiski ei ole. Vähemalt ei tohiks olla. Maaklerite ja kinnisvarabüroode vastutuse suurendamine kodeerib automaatselt teenuseprotsessi sisse kvaliteedi ning kaotab turult ebapädevad teenuseosutajad. Kinnisvaraettevõtete litsentseerimine ja maaklerite kutseoskuste reguleerimine peaks olema riigijuhtide auasi, sest sisuline vastutus võõra inimese kodu müümisel on liiga suur, et seda ilma vormistuseta jätta.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga on sellesisulisi konsultatsioone küll peetud, kuid kuniks puudub poliitiline tahe, puudub ka reaalne võimalus millegi muutmiseks. Hetkel jääb vaid lootuseks see, et ühel päeval võib varaomanik südamerahus pöörduda mistahes kutselise maakleri poole hirmuta, et too lihtsalt ei tea, mida ta teeb. Või hullemal juhul annab omanikule soovitusi omakasust tingituna - hetkel ei ole võimalik isegi sellise tembu eest maaklerit kuidagi vastutusele võtta.