Kui pelk sõna liigutab mägesid

Esimese ja otsustava tõuke euro nõrgenemisele andis Euroopa Keskpanga presidendi Jean-Claude Trichet’ pressikonverents neljapäeval.

Et keskpank seekord intressi ei tõstnud, polnud loomulikult üllatus; üldlevinud arvamuse kohaselt pidigi järgmine tõstmine toimuma juunis. Täielik ootamatus oli aga, et seni pidevalt vaid inflatsiooniohust ja rahapoliitika edasisest karmistamisest rääkinud Trichet esines hoopiski pehmes toonis.

Trichet’ sõnum sarnanes väga sellega, millega on seni esinenud USA Föderaalreservi juhid – kütuste ja tooraine hinnad on küll tõusnud, kuid laiaulatuslikku inflatsiooniohtu hetkel tegelikult ei ole. Euroopa Keskpank jälgib olukorda teraselt, ütles Trichet, kuid samavõrd, kui hinnatõusu surve, väärib tähelepanu soodsa keskkonna loomine majanduskasvuks.

Kuigi tegelikult ei lükanud Trichet ju midagi varem öeldut suisa ümber, lugesid turuosalised ridade vahelt välja, et keskpanga suhtumine on varasemaga võrreldes oluliselt muutunud. Euro läks viivitamatult vabalangusse, EURUSD kukkus viie tunniga 1.4800 tasemelt 1.4500 peale, mis oli ka varasem toetustase ja pidi seega hoo vähemalt mõneks ajaks peatama.

Möödus vähem kui ööpäev, kui euro sai uue hoobi - Der Spiegeli online-versioonis ilmus artikkel, milles väideti, et Kreeka plaanib eurotsoonist lahkuda.

Iseenesest kõlas see ju isegi mõtte tasandil küllalt absurdselt, kuna Kreeka oma raha kukuks euro suhtes vältimatult nagu kivi ja teeks riigi euroga seotud võlakoorma üha suuremaks. Ka kõik võimalikud asjaosalised eesotsas Kreeka endaga tõttasid kuuldust viivitamatult ümber lükkama.

Turgu aga ratsionaalsed argumendid ega otseallikate jutt sel hetkel enam ei huvitanud, euro kukkus dollari suhtes paari tunniga 180 punkti. Nädala kokkuvõttes võisime tõdeda, et teoks oli saanud viimase 10 kuu suurim hinnaralli.

Uuele kauplemisnädalale läksime vastu küll täiesti ebaselges seisus. Ühelt poolt, jah, oleme ju trendimuutust pikisilmi oodanud. Teisalt peame aga kindlasti kahtlema, kas möödunud nädala lõpus toimunu oli ikka adekvaatne ja jätkusuutlik või vaid pelk emotsioon.

Kahtlusi lisab asjaolu, et seniseid sündmusi valuutaturul on selgelt juhtinud dollar, täpsemalt selle pretsedenditu nõrkus. Mis juhtus eelmise nädala lõpus, ei omanud aga dollariga mingit pistmist, toimus vaid euro lühiajaline agressiivne väljamüük.

Kuigi euro järsk nõrgenemine loogiliselt muidugi tugevdab dollarit, ei pruugi sellest pikemas perspektiivis ja kogu turu lõikes piisata, kui otsustavalt ei muutu suhtumine ka dollarisse endasse. Seega tasub lähiajal hoolega jälgida eeskätt seda, kas USA Föderaalreservi juhtide suust hakkab kostma vihjeid rahapoliitika karmistamisele, ja muidugi USA-st tulevaid majandusnäitajaid.

Pühapäeva hilisõhtul neid ridu kirjutades tundub, et euroillusioon on valuutaturul hajumas. Kas tegemist on asjaolude kokkusattumise või hoolikalt kokku seatud plaaniga, selgub juba nö töö käigus.