Männik vajutab õiget nuppu

Kuigi Äripäev kahtleb Männiku enda sobivuses erakonna juhiks, oleme nõus sellega, et nii Reformierakonna kui ka IRLiga seotud skandaalid on ammendanud mõlema partei usalduskrediidi. Kristen Michali tagasiastumisega justiitsministri kohalt näib Reformierakond enda meelest probleemidele joone alla tõmmanud olevat. Ent paraku on nn jääkeldri protsessi suunamisega Rahvakogusse ka kogu avalikkuse teadvuses paigast nihkunud fookus, millest ettevõtmine üldse alguse sai. 2012 poliitilist kriisi ei põhjustanud mitte valimissüsteem, mis on osutunud Rahvakogus diskuteeritumaks teemaks, vaid vassimine erakondade rahastamise asjus. See on tänaseks kahjuks ununema hakanud.

Kui rahvakogu peaks lõppema fiaskoga – seda isegi mitte niivõrd paljude ettepanekute ebapädevuse, kuivõrd näiteks seetõttu, et arutelupäevadel mingi reaalse tulemuseni ei jõuta –, siis võib see anda tagasilöögi osalusdemokraatia arengule pikkadeks aastateks. See süstiks suurparteidesse uut jõudu väita, et nende valitsemisele alternatiivi ei olegi. Kuna ei Harta 12 seltskonnast, NO99 kriitilistest mõtlejatest ega vabakondadest, ammugi mitte suurparteidest pettumusega lahkulöönute hulgast pole esile kerkinud uusi jõulisi poliitilisi liidreid, on oht, et 2011. aastal jõuliselt väljendatud rahulolematus suubub pikka ja piinavasse frustratsiooni.

Partei loomiseks on peale usalduse vaja raha. Miks peaks ettevõtja rahakotirauad avama uue poliitilise jõu loomiseks, kui kasulikum on toetada praegu võimul olevaid erakondi, kelle otsustest majanduspoliitika reaalselt sõltub – seda enam, et Res Publica hoiatav näide võiks veel selgelt meeles olla? Esiteks sellepärast, et ettevõtjaid raputas Reformierakonna rahastamisskandaal sama palju nagu tervet ühiskonda. Teiseks pole Reformierakond enam ammugi see ettevõtjate huve kaitsev erakond, milleks teda kunagi peeti. Last but not least: jaanuaris kõigest 20 protsendi peale kukkunud oravapartei toetus annab ettevõtjale signaali, et järgmist valitsust ei pruugi enam moodustada Reformierakond. Alternatiiv lasta võimule sotsiaaldemokraadid või koguni sotsid ja keskerakondlased on selgelt pelutav. Nendega läbirääkimisi pidada on tööandjal palju keerulisem kui parempoolse ilmavaate esindajatega. Seetõttu vajutab Männik õiget nuppu: loodav erakond peaks kindlasti olema parempoolne.

Kuid uus partei eeldab värsket verd, uusi nägusid ja konkreetset programmi. Jaan Männikul on Eesti Panga nõukogu esimehe kohalt kaasa võtta küll oluline usalduskrediit, ausa ja sõnaka mehe imago ning poliitikavaba minevik, kuid nn vapiloomaks sobiks kindlasti paremini mõni noorem mees või naine. Toimetus tunnistab, et sobivat liidrit meil omalt poolt välja pakkuda ei ole. Küll aga võiksid rikkumata imagoga värsked näod tulla politiseerumata ringkondadest ning noorte ja edukate ettevõtjate hulgast. Männiku väljendatud arusaam, et inimeste jõukus saab kasvada ainult majanduskasvu suurenemise kaudu, sobib baasveendumuseks hästi.

 

 

Autor: 1185-aripaev