Paljud ettevõtjad, kes tööjõupuudusest räägivad, peavad silmas seda, et uued töötajad ei saa oma tööga hakkama. Sellisel puhul pole tegemist tööjõupuudusega. Sellises olukorras on kas valitud vale töötaja või pole teda oskuslikult juhitud – mõlemal juhul on tegemist pigem ettevõttesiseste juhtimisprobleemidega, leiab ajakirjanik Toomas Reisalu.
Reaalne tööjõupuudus on muidugi ka olemas, kuid see puudutab eelkõige pigem inseneri- ja spetsiifiliste tehniliste teadmistega erialasid, mitte kõiki valdkondi, nagu sageli mulje jääb.
Tööjõu liikumisel ühest firmast teise tehakse tavaliselt suur viga: nimelt ei arvestata sellega, et inimene vajab uues kohas esiteks aega sisseelamiseks ja teiseks juhipoolset õiget suunamist isegi siis, kui hakkab tegema tööd, mida ta on enne teinud.Inimesel võib olla hea haridus ja kümneaastane töökogemus, kuid ta võib ikkagi uues firmas põruda. Tavaliselt eeldavadki juhid sellistelt kogenud töötajatelt, et nad tulevad ja hakkavad esimesest tööpäevast tipptulemusi saavutama. Selline eeldus on vigane ja viib kokkuvõttes krahhini.Põhjused, miks need asjad nii on, on väga lihtsad: esiteks on iga ettevõtte kultuur, kliendid, tööprotsessid ja taustsüsteem erinevad. Selleks, et inimene selles kõiges orienteeruks, peab juht uue töölise nende aspektidega kurssi viima. Kui kahe kuu möödudes on näha, et tööline teeb ikkagi midagi valesti, siis tuleb talle uuesti kõik asjaolud üle korrata.
Kui nelja kuu pärast avastatakse, et tööline ikkagi ei saa hakkama ja põrub, pole mõtet seda vigade virvarri tööjõupuuduseks nimetada. Uue töötaja kohanemisperiood ulatub vähemalt poole aastani. Positiivne tulemus saavutatakse tavaliselt aastaga. Seniks peab tööandja lihtsalt kannatust varuma.Kannatuse katkemine, põrunud töötaja vallandamine esimese aasta jooksul ning kurtmine, et riigis valitseb tööjõupuudus, pole adekvaatne arusaamine probleemist.Sellisel juhul peaks pigem juht peeglisse vaatama ning küsima, mida tema on valesti teinud. Juhi asi on alluvad kasumlikult tööle panna ja neid motiveerida.
Seotud lood
Rahvamassid, ekstreemsed ilmastikuolud, elektrikatkestus, probleemid tehnikaga, vara lõhkumine, veekogude lähedus ja keelatud esemed – need on vaid mõned näited, millega tuleb arvestada ühe ürituse turvalisuse tagamisel. Iga turvapartner peab kõikvõimalikud stsenaariumid läbi mõtlema, mis võib juhtuda ning mis võib minna valesti. Vahel võib pisieksimus ühe meeldiva koosviibimise hetkega rikkuda.