Miks riiklikud investeeringud? Uuringud näitavad, et riik suudab teha teistsuguseid investeeringuid, kui seda teevad eraettevõtjad. Ettevõtjate investeeringud kipuvad olema lühema perspektiiviga ning on suunatud lühiajalisema kasu saamisele. Eelkõige on see ikkagi riik, mis investeerib fundamentaalteadustesse, millest võivad tekkida uued targa majanduse vundamenti rajavad läbimurdelised tehnoloogiad. Internetiärist teenivad hiiglaslikke kasumeid erafirmad, kuid internet ise tekkis ikkagi riiklike investeeringute tulemusena. Aastaid meie põhjanaabrite auks ja uhkuseks olnud Nokia sai samuti oma tähelennuks abi riiklikest investeeringutest.
Samas ei tähenda TA kulutuste suurendamine, et riik peaks ise kõiki neid investeeringuid tegema. Eesmärgi saavutamiseks peaks riik kasutama kompleksseid meetmeid, nagu maksusoodustused tarkadele investeeringutele, madalad tõkked välismaistele spetsialistidele Eestisse tööle asumisel, sotsiaalmaksu lae kehtestamine kõrgetele palkadele, tööjõumaksude vähendamine jm, mis loovad eriti teadus- ja arendustegevuse jaoks soodsa keskkonna.
Eesmärgi täitmiseks vaja minevad 150-200 miljonit € oleks kohe olemas, kui kehtestada ettevõtte tulumaks Eestisse mitteinvesteeritud kasumile. Seejuures saaks tulumaksumäära isegi alandada. Väidetavalt on Eestis tulumaksusüsteem, mis tagab maksuvabastuse reinvesteeritud kasumile. Paraku on see süsteem suuresti ebaõnnestunud, kuna maksuvabastus kehtib igasugusele kasumile, mida ei ole omanikele jaotatud, sõltumata sellest, kas see kasum on Eestisse investeeritud või mitte, kas Eestisse luuakse töökohti või mitte ning kas see kasum osaleb Eesti või mõne muu riigi SKP suurendamises.
Eriti just välismaised kontsernid kasutavad süsteemi enda kasuks ära. Meil on palju suurettevõtteid, mis teenivad siit sadu miljoneid eurosid kasumit igal aastal, kuid Eestisse ei investeeri ning tulumaksu ei maksa. Raha kantakse hoopis teistesse riikidesse, kuhu järgnevad ka Eesti majanduspagulased.
Riigimehelik oleks tunnistada, et praegune maksusüsteem ei õigusta end enam. Riik ise peaks kokku korjama Eestis teenitud ja siia mitteinvesteeritud kasumist teatud osa tulumaksuna ning kasutama neid vahendeid riiklikeks investeeringuteks. See ei läheks vastuollu ka valitsuserakondade väitega, et Eesti maksusüsteemi mõte on anda maksuvabastus investeeringutele.
Euroraha investeerimine. Riigil ei ole praegu vahendeid isegi mõne üksiku maja, näiteks kunstiakadeemia ehitamiseks, rääkimata mahukamast investeeringute programmist. Suuremad Eestis tehtavad investeeringud on valdavalt ELi abirahade eest teostatavad investeeringud infrastruktuuri parandamiseks. Eestisse mitteinvesteeritud kasumite maksustamine elavdaks meie majandust olulisel määral. Ühelt poolt ergutaks see ettevõtteid taas Eestisse investeerima ning teisalt tekiks riigil raha, mida kasutada eeskätt teadus- ja arendustegevuses.
Eesti valitsus on kinnitanud „Konkurentsivõime kava Eesti 2020“, milles nähakse ette ka TA kulutuste suurendamist, saavutades aastaks 2020 TA kulutuste tasemeks 3% SKPst. Selles kavas toodud eesmärgid jäävad aga pelgalt soovide nimekirjaks, kui ei muudeta teatud olulisi aluspõhimõtteid nagu näiteks mitteinvesteeritud kasumite maksustamine, sest riik ei saa lõputult loota ainult ELi toetustele.
Loomulikult eksisteerib risk, et poliitikud võivad otsustada raha kasutada mitte tarkadeks investeeringuteks, vaid jooksvate kulutuste katteks või raha põletamiseks populistlikel eesmärkidel, olgu selleks siis tasuta bussi-, laeva- või lennutransport, tasuta kruubid, manna või küttepuud. Seda riski ei ole võimalik maandada. Ainus võimalus on valimistel õigete valikute tegemine.