Majanduslikust soodsusest lähtuda on mõistlik

Riigihangete seadus eeldab, et esimeses järjekorras lähtub hankija majanduslikust soodsusest. Kui hankijat huvitab ainult hind, siis valib ta selle järgi. Seega ei ole küsimus mitte seaduses, vaid selles, kas hankija ise otsustab ise lisaks hinnale võtta arvesse täiendavaid kriteeriume. Näiteks võib otsustamisel lisaks hinnale anda osakaalu ka tarne tähtaeg, kvaliteet, toote kogu elutsükli kulutused. Pakkujat iseloomustavad andmed, sh usaldusväärsus, ei ole hindamisetapil asjakohased.

Tõsi on see, et Eestis rakendatakse majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumit umbes 20 protsenti hangetest. Samas on nii mõnigi hankija võtnud ise eesmärgiks enamjaolt seda kasutada. Ühegi analüüsiga pole siiani leidnud kinnitust ka väide, et majandusliku soodsuse hindamine suurendaks vaidlustamiste arvu.

Ehitusettevõtjate liidu arvamus on risti vastupidine Euroopa suundumusega – Euroopa Komisjon on koostöös liikmesriikidega valmistanud ette riigihangete direktiivide eelnõusid, milles on alles jäetud ainult majandusliku soodsuse kriteerium.

Tõsi, liikmesriigile jäetakse õigus siseriiklikus õigusaktis võimaldada teatud valdkondade puhul ka ainult hinnast lähtumist. Kui Euroopa Parlament direktiivide eelnõud saabuva aasta esimestel kuudel vastu võtab, peavad liikmesriikide uued seadused jõustuma 2016. aastal. Kindlasti kaasame ka huvigrupid eelnõu koostamisse ning ilmselgelt saab hindamiskriteerium olema arutelude üheks oluliseks teemaks.

Pakkumusi võib avalikustada. Ka praeguse seaduse järgi ei ole pakkumuste avalikustamine iseenesest välistatud, kui need ei sisalda konfidentsiaalset teavet. Küsimus on eelkõige selles, kuidas hankija saab veenduda, et ta ei avalda salajast infot.

Julgustan kasutama enam majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumit. Kuna juba pooled ostudest tehakse e-hangetena, on lihtne saada riigihangete registri kaudu ülevaade teiste hankijate praktikast, milliseid kriteeriume eduka pakkuja väljaselgitamisel hinnata.