Paksul riigil pikka pidu pole

Äripäev tunnustab Ligi plaani suunata eri ministeeriumid kokkuhoiukohti otsima, kuid see ei vabasta kohustusest leida vastus põhimõttelisele küsimusele: missugust riiki me soovime ja missugused on reaalsed võimalused seda pidada.  Riigivalitsemisel ja avalikel teenustel on hinnalipik küljes, nagu tõdes Luman. Põhjamaade heaoluriigid, millega Eestile end võrrelda meeldib, küsivad neid küsimusi samuti, sest teistmoodi lihtsalt ei saa.

Riigil maksab ettevõtjaid kuulata. Pole juhus, et riigipidamise põhimõttelistele küsimustele on viidanud ettevõtjad:  tõeline rahalugemise oskus pärineb eelkõige erasektorist. Vandeadvokaat Jüri Raidla on riigipidamise reformist kõnelenud mitu aastat, ent paraku tundub, et suuremalt jaolt kurtidele kõrvadele. Riigiaparaadi mehhanismi lihtsustamise vajaduse teemal on viimasel ajal veenvalt sõna võtnud ettevõtja Raivo Vare, ent millegipärast ei leia tema ideed valitsuskoalitsiooni poliitikute seas erilist vastukaja. Toomas Luman kõneleb iseenesest samast asjast: vajadusest värske pilguga üle vaadata ametnike hulk ja funktsioonid – äkki saab midagi lihtsamalt ja odavamalt teha?

Noh, räägivad, ja mis siis, kostab vastu Toompealt. Head mõtted ehk küll, aga eks katsuge ise seda igapäevast valitsemistööd teha. Eurostati meelest on meil ju asjad hästi küllalt. Ometi on just nimetatud trio ideestik – eelkõige aga mõtteviis – see realistlik tulevikku vaatav aluspõhi, millega igapäevases kontaktis olles võiksid välja kooruda ühiskondlikud kokkulepped, millele rajada jätkusuutlik Eesti. Kui siia lisada veel Erkki Raasukese majandusminister Juhan Partsi teenistuses olemise ajal valminud riigifirmade juhtimise uuendamise plaan, mille elluviimisega saaks säästa kuni 100 miljonit eurot aastas, siis – mõtlejate puuduse üle ei tule kurta. Tegijate ja teostajate nappise üle aga küll. Valitsusliitu dirigeeriv Reformierakond ei õigusta oma nime enam ammugi. 

Mõisa köis on meie enda oma. Raha lugemata riiki pidada ei saa ning Eesti-suguse väikeriigi jaoks pole mõisa köie lohistamise mõtteviisist hukutavamat. Ometi pole see suhtumine kuhugi kadunud. Ministritele ei meeldi Ligi plaan kohe üldse – sest see tähendab vajadust mõelda.  Äripäevale arusaamatul kombel  seisab kaitseministeeriumi kohustusliku kärpe real ümmargune null.  Ei ole need kaitseministeeriumi kulud midagi teiste omadest paremad – minister Ligi, kirjutage ka sinna kärbe sisse.

Paraku jäävad viimased Eestis tehtud fundamentaalsed reformid üheksakümnendatesse. See oli aeg, mil verinoore riigi ees seisid kiiret lahendamist vajavad ülesanded, millega saadi suures joones edukalt hakkama. Vigu tehti, aga mitte fundamentaalseid. Noore riigi poliitikutele omast otsustamisjulgust aga tänastel riigipidajatel napib – kuulatagi ei taha nad kuigivõrd, ammu siis veel kaasa mõelda või viimatigi –ära teha. Haldusreformi lohisemine pikkade aastate jooksul on vaid üks poliitilise arguse supernäidis.

Eestil ei ole seda vana rasva, mille peal veel pikki aastaid liugu lasta. Palju häid mõtteid on olemas, aga ärategijaid ei paista kuskilt, küll aga on ülearugi neid, kes soojast toolist kümne küünega kinni hoiavad.

 

 

Autor: 1185-aripaev