Tänase Eesti suurim mure ei seisne selles, kellest saab Reformierakonna jägmine esimees. Veel vähem läheb Eesti tulevikku silmas pidades korda, kes on järgmine eurovolinik. Isegi Eesti eesistumine Euroopa Liidus 2018. aastal on selgelt ülehinnatud sündmus, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL). Hoopis olulisem küsimus on olematu majanduskasv ning selle negatiivne mõju ühiskonna arengule.
Majanduskasvu pidurdumisel on rohkem kui üks põhjus. Analüütikud räägivad soojast talvest ja peamiste kaubanduspartnerite madalseisust. Ometi tundub, et suurimaks põhjuseks on hoopis strateegilise visiooni hägusus ning reformipoliitika puudumine.
Viimast mõjutab seegi, et alates eelmisest hilissuvest elab Eesti püsiva valimiskampaania tingimustes ning nähtavasti lõpeb see alles tuleva aasta kevadel. Nii pikka perioodi annab lähiajaloos meenutada. Kahjuks võib see kujuneda meile kaotatud ajaks.
Mõistagi on raske eeldada, et enne riigikogu valimisi tuleval aastal saavutataks Eestis poliitiline kokkulepe riigivalitsemise reformimises ning majanduskasvu soodustavate seadusemuudatuste esilekutsumises. Samas võib just valimiskampaania anda võimaluse paremate ideede sõelumiseks ja vajalikeks reformideks suurema ühisosa leidmiseks.
Uue visiooni pakkumisel on kõige tähtsam ennast lahti raputada poliitilistest tabudest ja müütidest, mis pidurdavad Eesti rahvusvahelise konkurentsi kasvatamist. Pean silmas eeskätt suhtumist haldusreformi, maksupoliitikasse, ettevõtluspoliitikasse, võõrtööjõusse ja välisinvesteeringutesse, riigivalitsemisse terviklikult.
Eesti miinimumeesmärk võiks olla majanduskasvu hoidmine püsivalt kõrgemal Euroopa Liidu keskmisest. Rahvusvahelises konkurentsis võiksime aga seada ambitsioonika sihi jõuda aastaks 2020 praegusest neljandast kümnest vähemalt esikahekümne riikide sekka.
Eesti on liiga vaene selleks, et rahulduda aastas vaid 0,7-protsendilise majanduskasvuga. Samal ajal kasvas meiega hästi võrreldavas Lätis majandus mullu neli protsenti. Midagi rõõmustavat ei paku ka võrdlus teiste eurotsooni riikidega. Neljandas kvartalis tabas meid koguni majanduse 0,1-protsendiline langus võrreldes varasema perioodiga. Samas aga eurotsooni majandus tervikuna hoopis tõusis 0,3 protsenti.
Olematu majanduskasv suurendab sotsiaalseid kääre ning stimuleerib väljarännet. Samas ootused avaliku sektori palgataseme tõusule ning teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisele on eriti välisel survel kasvutrendis.
Majanduskasv ei ole mõistagi eesmärk omaette. Kuid on päris selge, et eelarvesisese ümberjagamise ning kärpesurvega me uut kvaliteeti riigi arengus ei saavuta. Ohumärgiks on seegi, et nullkasv esineb tingimustes, kus Euroopa Liidu toetusrahad moodustavad arvestatava osa meie eelarvest.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.