Vasakpööret Eestis ei tule

Eestis hakati vasakpöörde võimalikkuse üle arutlema juba siis, kui majandusministeerium andis reisijateveo korraldamise Edelaraudteelt riigile kuuluvale Elektriraudteele ja hakkas kavandama kulude kokkuhoiu põhjendusel saartevaheliste praamivedude riigi kätte võtmist. Ning kui rahandusministeeriumis taheti hakata otsustavamalt tegutsema käibemaksupettuste ja muude skeemitamiste vastu. Seega juba tükk aega enne uue koalitsiooni sündi.

Kuigi monopoolsete tegevuste taasriigistamise kavad on asjad, mille väljaütlemine valitsuse tasandil või teokstegemine oleks veel mõni aeg tagasi täiesti mõeldamatuna tundunud (meenutan, et Eesti Raudtee tagasiostmine toimus omanike, mitte riigi initsiatiivil), on siiski tõenäoline, et teatavad kahtlused meie omaaegsete otsuste ja neid toetanud majandusliku mõtlemise loogika suhtes ringlesid juba pikemat aega nii mõneski peas. Avaldati ju pidevalt kahtlust reisijateveo korralduse ratsionaalsuse üle ja oldi arvamusel, et ettevõtjad alatasa ametnikke üle mängivad ning seetõttu palju maksumaksjate raha alusetult lendu lastakse.

Samuti pole kahtlust, et kriisijärgsel ajal on oluliselt suurenenud nende arv, kes tajuvad, et midagi meie senistes arusaamades ja praktikas ka väljaspool ülalnimetatud tegevusi hästi ei klapi ning et asjad iseenesest paremuse poole liikuma ei hakka. Mõistagi tahavad sellised inimesed neid mitte rahuldava olukorra muutmiseks midagi teha; parandada seda, mis tundub olevat viltu läinud.

Kas selline soov on ilmtingimata vasakpoolsus? Vaevalt küll. See on vaid reformimeelsus, julgus otsida lahendusi ja oma tegevust korrigeerida. Kuid sama loomulikuks peame pidama ka seda, et on piisavalt neidki, kelle ülimaks usuks on arusaam, et me ei tohi edu toonud poliitikast loobuda ning et mis tahes muutused saavad olla üksnes teeks valesse suunda ja vasakpöörde alguseks.

Samas pole hirm vasakpöörde ees laest võetud, sest alates Prantsuse revolutsioonist on ju õiglust mitmel moel kätte võita üritatud. Tänase tegelikkusega on aga kõikvõimalikel juttudel vasakpöörde võimalikkusest paraku väga vähe pistmist. Globaliseerunud maailmas võib demokraatlikes maades tulla võimule küll väga erinevate poliitiliste loosungite abil, aga vaatamata sellele jääb pea igal maal see, mida nimetatakse majandus- ja sotsiaalpoliitikaks, oma sisu poolest ikkagi samasuguseks nagu enne.

Poliitika üldsuund ei saa muutuda, sest globaliseerunud maailmas, kus kaubad, inimesed ja kapital järjest vabamalt liiguvad, tuleb selle vabaduse kaitseks palju asju riikidevaheliste või mitmepoolsete lepetega pikaks ajaks fikseerida. Rahvusvaheliste regulatsioonide muutmine pole ju nii lihtne, kui rahvuslike regulatsioonide muutmine.

Seetõttu sõltub tänases maailmas poliitiliste rühmituste või üksiku poliitiku tahtest järjest vähem. Riikide võimalused teostada iseseisvat majanduspoliitikat on hoopis teistsugused, kui need olid veel paarkümmend aastat tagasi. Eriti siis, kui tegu on väikese ja avatud majandusega. Nii et oma lahendamist vajavatele probleemidele vaatamata ei ole riikidel võimalik end globaliseerunud maailma mängureeglitest lahti haakida, sest see tähendaks isolatsiooni ja vältimatut mahajäämist arengus ning rahva madalamat elustandardit.

Vähemtähtis pole globaliseerumise puhul seegi, et maailmas, kus kapital ja kaubad vabalt liikuda saavad, on kapitali, eriti just rahvusvahelise kapitali mõju valitsustele ja poliitikale tunduvalt suurem, kui sellele eelnenud kapitalikontrollide ajastul. Kapital on vaba ja mobiilne ning saab tegutsemiskohta ja tingimusi valida, valitsused ja rahvad aga mitte.

Avatud maailmas edu saavutamine on keerulisem, kui staatilisemas ja suletumas maailmas, sest see nõuab pidevat valmisolekut muutusteks, kiiret tegutsemist oma ettevõtlus- ja elukeskkonna konkurentsivõimelisena hoidmisel. On vaja efektiivset, tegusat ja kohanemisvõimelist riiki ja valitsust.

Seepärast ei ole meie kõige olulisemaks probleemiks mitte vaidlused selle üle, kas üks või teine meede viib meid vasakule või paremale, vaid see, kas meie tegevus aitab kaasa inimeste talendi väljaarenemisele ning nende energia suunamisele innovatsiooniks, tootmiseks ja töökohtade loomiseks või hoopis igasugusele skeemitamisele ja avaliku sektoriga soodsate lepingute sõlmimisele.