Investor Toomas: nafta - osta või oodata?

Mis on mind seni tagasi hoidnud? Tunnistan, et sisimas arvasin juba novembri lõpus, et naftakartelli OPEC liikmed nõustuvad üheskoos toodangut kärpima ja seejärel hinnad stabiliseeruvad. Selleks hetkeks oli Brenti toornafta hind langenud viie aasta ja USA West Texas Intermediate (WTI) viimase kolme aasta madalaimale tasemele, kaubeldes valdavalt 70 dollaril barrel.

Ehkki kibelesin mõttes küll peatsele tõusule panustama, oli turgudel liialt palju vastuolulisi signaale – lisaks ületootmisele toodi üha enam languse põhjuseks ka sektoris peitunud õhku, mis nüüd visinal välja lasti. Ka näitas statistika, et ilma ületootmisetagi on turule kogunenud uhke ülejääk ja mitmed indikaatorid viitasid jahenevale nõudlusele.

Üha enam esitasid finantsportaalid oma uudisvoos toornafta hinnaliikumise ajaloolisi graafikuid, kust võis välja lugeda, et piisavalt pika aja jooksul ei ole nafta hind ka peale praegust kukkumist teab mis madal.

Veel 2008. aasta lõpul ja 2009. aasta algul pendeldasid nafta hinnad 40 dollaril barrel ja 10 aasta lõikes oleme endiselt tipus. Tõsi, stiimuleid täis süstitud maailmamajandus pole näitajate järgi praegu globaalses kriisis ja pigem võiks oodata stabiilset kasvu, mis võiks kergitada ka nõudlust.

Ometi tõdesid juba siis nii mõnedki analüütikud: see, et kaupa odavalt saab, ei tähenda veel, et tarbijad kütusele amokki hakkaks jooksma. Tõsi sellele rääkis vastu kas või tõik, et USAs tegi suure kütusekuluga sportautode ja linnamaasturite müük kõva kasvu, samal ajal kui ökonoomsete mudelite nõudlus langes kolinal.

Sisimas olin üsna veendunud OPECi kärbetes, sest nii mõnegi liikmesriigi riigieelarved peaksid juba alla 100 dollari suuruse barreli hinna pealt kreeni vajuma ning surve kärpimiseks peaks olema seda tugevam. Nii nagu olen väärtpaberite valimisel teinud sageli varemgi, otsustasin siiski lähtuda „tark ei torma“ strateegiast.

See kandis ka vilja. OPECi juhtriik Saudi Araabia ütles kärbetele ei ja hinnad sukeldusid õiglase taseme otsinguile. Vahepeal on uudisvoogu rikastanud nii Liibüa konflikt, teated selle kohta, et USA naftavarud ei ole nii suured kui arvati, aga ka Saudi Araabia esindajate ühemõttelised väljaütlemised, et tulgu mis tuleb, nemad oma turuosast USA kildaõli tootjate kasuks ei loobu.

Pärast OPECi otsust otsustasin aja maha võtta ja hoida hindadel silm peal. Mida päev edasi, seda enam kibeleb näpp ostunuppu vajutama, kuid ajalugu on näidanud, et põhja püüdmisega on tavaks näppu lõigata. Hinnad on veel selgelt liiga volatiilsed ja iga päev toob uusi uudiseid.

Kindlasti ei kaalu ma panustamist nafta hinna langusele, sest vaid üks põhimõtteline signaal OPECilt toodangut kärpida või suurem geopoliitiline kriis Lähis-Idas võib toormehinna tippu paisata. Küll ei ole tõenäoline, et toornafta tulevikus poolmuidu laiali jagatakse.

Siiski hoian praegu pingsalt pilku peal ka lennusektori aktsiatel, mis on saanud odavalt kütuselt soodsa tõuke ja võiksid madala hinna tingimustest kindlasti veelgi hoogu juurde saada. Potentsiaalsesse ostunimekirja olen aga lisanud ka näiteks mitmed USA naftasektori firmad, millele analüütikud näevad võimsat tõusupotentsiaali. Pea 30% ja suurematki tõusupotentsiaali ootavad analüütikud näiteks nafta puurimistehnoloogiat tootvale firmale FMC Technologies, aga ka Halliburtonile ja Marathon Oilile.

Et ühe ettevõtte riski maandada, olen kaalunud investeerimist ka kogu energiasektorile panustavatesse börsikaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse ja fondidesse, mis lõikavad kasu otse toormehinna muutustelt. Kuigi kiusatus nafta hinna paremale käekäigule panustamiseks kasvab korrelatsioonis hindade kukkumisega, jään siiski esialgu veel äraootavale seisukohale.