Naisinvestorid: tuleb tegutseda!

Administraator pingutab, et teisele korrusele viivat treppi hotellikülalistele läbipääsetavana hoida. Ükskuid mehi liugleb ringi vaid kelneri rüüs, et musti kohvitasse minema kanda. Algamas on Naisinvestorite Klubi koolitus „Rikas naine = Tark naine.“ Iga viimane kui koht 330st on välja müüdud. Kui avatakse seminariruumi uksed, täituvad esimesena esimesed read.

„See ebakindlus …“ püüab kõrv katke selja taga käivast elavast vestlusest. „kõige hullem, kui midagi ei tee ..“. Jutt käib aktsiatest.

Kui läks hästi, siis läks õnneks

Üritust ohjavale Kristi Saarele on see kolmas kord taolist koolitust korraldada. „Jah, me püüame võib-olla rohkem sellest rääkida, kuidas hirme alla tuua ja otsuste tegemisel kindlam olla,“ nõustub ta, et veidi teistmoodi see üksi naistele mõeldud üritus ehk on. Naised võivad olla meestest edukamadki investorid, viitab Saare TTÜ panganduse ja rahanduse õppetooli lektori Kristjan Liivamägi uurimistööle, kuid ikka on naiste seas levinud mõtlemisviis, et kui läks hästi, siis läks õnneks, kui läks halvasti, siis tegin halva otsuse.

Osalejatele jagatud mustad LHV pastapliiatsid on valmis paigalt võtma.

„Enamik teist on ilmselt palgatööl,“ saadab Saare silmad üle tungil saali. „Sellega finantsvabadus ei teki,“ jätkab ta, ja lükkab käima teemaploki, kust investeerimiseks raha saada. Saare enese esimene palk noore õpetajana oli veidi üle kuuesaja euro, nii keskendub ta sellele, kust lisa teenida. „Pange kirja kümme asja, mida te hästi teha oskate,“ käsutab ta selle mõttega, et mõnda oskust neist võib edaspidi ehk kellelegi raha eest müüa. „Kas te muru niitmise panite kirja? Wordis dokumendi koostamise?“ ärgitab ta mitte alahindama elementaarsena tunduvaid oskusi. Keegi kuskil võib neid vajada kui teenust.

„Raha on sisuliselt lõpmatu ressurss. Alati on võimalik välja mõelda, kuidas seda saada,“ on harjutuse eesmärk selgeks teha.

Kuidas raha tulusalt investeerida, on juba raskem küsimus.

Sisemine zen

Analüüsimiseks tuleb aega võtta ja kui sellega läkski üks investeerimisvõimalus käest, tuleb alati uus, julgustab Saare. Siiski ei või analüüsimine ka lõpmatuseni kesta. „Leidke oma sisemine zen,“ ehk rahusadam infomeres, märgivad pastapliiatsid üles.

Saare käib üle levinumad vead – investeerimisplaane ei panda paika, plaanid on tehtud liiga lühikese aja peale ning emotsioonidele vannutakse alla. Kõik teavad hästi, et osta tuleb siis, kui „veri on tänavail“. Kuid kui turud kukuvad, on enamik ikka ummisjalu müümas.

Saare esinemine on pikitud pausidest, mille jooksul osalejad on sunnitud omavahel suhtlema. Vestlus läheb vaevata käima. „Olen juba hulk aega säästnud, aga investeerinud ei ole. Ehk saan siit teadmised ja tõuke,“ räägib üks naaber. „Mina olen investeerinud ühisrahastusse ja kogemused on head,“ räägib teine. „Minul on „olude sunnil“ korter, mida välja üürin,“ jagab kolmas.

Edasi järgneb LHV maakleri Nelli Jansoni kiirkursus aktsiatest. Kui aga järgmine esineja küsib, kes nüüd börsil investeerima hakkavad, ei tõuse peaaegu ükski käsi. Keeruline on see aktsiate valimine.

Seevastu on huvi selgelt hoomatav, kui jutt jõuab kinnisvarainvesteeringute juurde.

„Teil peab olema oma maakler, hea objekt ei pruugi kinnisvaraportaali jõudagi,“ õpetab nelja lapse ema ja särtsakas ärinaine Leanika Järve firmast Epicenter Kinnisvara. Hea, kui oleks ka tuttav hindaja, tuttav ehitusmees ja tuttav köögimööbli paigaldaja. Järve avaldab, et tema enda kõige tootlikumad investeeringud on üks 11,7ruutmeetrine ja üks 16ruutmeetrine korter.

Kui ta saali küsimuse heidab, kes tahaksid panustada üüritootlikkusse, tõuseb kätemeri. Kinnisvara näib tunduvat turvaline ja käega katsutav investeering. Langust ei peljata – uusi kortereid tuleb küll kiiresti juurde, kuid beebibuumi põlvkond hoiab vähemalt lähiajal kukkumise ära.

Kuhu investeerib põlvkond 50+

Kohvipausi ajal teen juttu vanemate prouadega. Kui kogu aeg räägitakse, et investeerimist tuleb alustada võimalikult vara, siis kuhu investeerib põlvkond 50+. Hoiulaenuühistusse, avaldab üks – see annab hea ja kiire tulu. Õpetlik kogemus on tal ka – kriisi ajal oleks tulnud investeerimist jätkata, mitte karta. Samas siunab ta vana süsteemi, kus lapsele sai n-ö elukindlustuse raha kogutud – selle tootlus oli väga väike. Teine ütleb, et sai sellisest elukindlustuse rahast algkapitali kinnisvarainvesteeringuteks. Kolmas proua vannutab, et kõigepealt tuleb investeerida lastesse – need ollagi juba öelnud, et emal pole pensionipõlves vaja muretseda. Siiski unistab naine investeerimisest Skandinaavia riikide majandusse ning oskab juba soovitada ka üht head aktsiat – Taani tuulikutetootjat Vestas.

Varasemast tuttavad Birgit Puntso ja Kristina Jakovleva avastasid alles koolitusel, et huvituvad mõlemad investeerimisest. Nüüd on hea edaspidi koos arutada.

„Tahan rahalist vabadust. Ja et raha tühja ei põleks,“ põhjendab Puntso huvi investeerida. „Ei taha, et peaks muretsema, mille eest leiba osta,“ lisab Jakovleva. Ta rõõmustab, et üritus on ainult naistele. Nii saab julgemalt küsida – pole karta, et mehed välja naeravad.

Mõlemad naised mõlgutavad kinnisvarasektorisse investeerimisest. Puntso ütleb, et teeks hea meelega kasvõi ise remonti, et mõni korter üles vuntsida. Jakovleva on valmis kaaluma ka välismaale investeerimist.

Paari kingi ikka luban endale

Koolituspäeva lõpetavad kolme naise edulood, kes eelmisest sarnasest koolitusest ajendatuna on viimased 1,5 aastat investeerinud. Tulevase (finants)vabaduse nimel on end piiratud ja säästetud. „Ela alla oma võimete,“ õpetab üks. Kulutan kuus umbes 400 eurot, ütleb teine ja saal ahhetab. „No paari kingi ma ikka luban endale,“ tunnistab kolmas, et impulsiivostud pole tema elust päriselt kadunud.

Kõik ütlevad kui ühest suust, et kui nad tagasi vaadates midagi kahetsevad, siis ainult seda, et nad juba varem ei alustanud. Et juba koolist vastavat õpetust ei saanud. Kahetsusväärne on seegi, et tavaline Eesti pereelu ja tihti ka tutvusringkond ei anna investeerimiseks ei innustust ega õpetust.

Kui esinejate järel osalejad taas naabritega vestlusse lastakse, on kõigi huulil: tuleb tegutseda! „Teised juba investeerisid need viimased 1,5 aastat, mis mina raamatuid lugesin,“ õhkab üks. „Ega see lugemine mu vigu ära hoia. Tuleb peale hakata.“

Koolituselt lahkudes kohtan trammis veel üht osalejat, kes ütleb, et oli kohvipausi ajal sattunud juhuslikult kokku naistega, kellega sealsamas ootamatult äriidee küpses. Ja lähebki lahti.