Pirita poisi teekond USA hinnatud börsiguruks

Tänavu kevadel ilmub neist kõige uuem ja ka olulisim teos eesti keeles. Tänaseks on Elder kolinud närvilisest ja kiirest New Yorgist Vermonti osariigi mägimajja, kus naudib oma elutöö tulemusi. Aga ta on sündinud Leningradis ning polnud aastanegi, kui vanemad ta Tallinnasse tõid.

Elderite pere elas Meriväljal Ida teel ja noor Alex käis Pirita keskkoolis. Mees muutub emotsionaalseks, kui kuuleb, et tema raamat avaldatakse ka eesti keeles. “Ma poleks seda iial uskunud. See on justkui ringiga koju tagasi jõudmine,” sõnab Elder.

Isa pani aru pähe

Elder meenutab, et kui ta oli kaheksane, käis ta vene õppekeelega klassis ning polnud harvad juhtumid, kui eesti poistega mindi karvupidi kokku. “Kord läksin oma vägitegudest vanematele kelkima,” räägib Elder. “Kuid minu mereväeohvitserist isa ja arstist ema ütlesid, et me oleme siin okupandid. Me oleme võõrad ja pole ka sinu asi siin kakelda.”

Elder on siiani vanematele tänulik, et talle niimoodi mõistus pähe pandi. Samas ei istunud elu Nõukogude Liidus talle kohe kuidagi. “Tundsin ennast justkui loom puuris,” meenutab ta. Poisina armastas ta Pirital ujumas käies kasutada lestasid, maski ja hingamistoru. Aga kõik kolm korraga olid keelatud. Nõukogude piirivalve kartis, et hea varustusega võib ujuda kaugele, sedavõrd kaugele, et jõuab üle piiri.

“Vihkasin nõukogude süsteemi niipalju, et tahtsin sealt jalga lasta, aga lahkumine oli keelatud,” sõnab Elder. Noormees astus 16aastaselt ülikooli ja lõpetas Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna 21aastaselt. Seejärel sai ta tööle laevaarstina.

Tagantjärele tunnistab Elder, et otsis teadlikult võimalust pääseda vabadusse, kuni hüppaski Elevandiluurannikul Abidjani sadamas Nõukogude Eesti kaubalaevalt maha.

Pöörane põgenemine

“Olen alati Eestit armastanud. Aga ma läksin, sest olin seotud demokraatlike liikumistega ja mu sõpru hakati arreteerima. See oli peamine põhjus, miks ma lahkusin,” sõnab ta.

Elder lippas mööda Aafrika sadamalinna tolmuseid tänavaid USA saatkonna poole, meeskonnakaaslased kannul. Saatkonnas pandi ta turvamajja ja saadeti lennukiga New Yorki.

“Aafrikast saabununa maandusin Kennedy lennuväljal veebruaris 1974, taskus vaid 18 dollarit. Rääkisin pisut inglise keelt, aga ma ei tundnud selle maa hinge,” lausub Elder. Mees pelgas ka dollareid, sest Nõukogude Liidus oleks nende omamise eest saadetud Siberi vangilaagrisse.

Ometi seadis ta oma elu suurlinnas sisse ja tunnistab, et Eestis kui Nõukogude Liidu kõige läänelikumas osas elamine ja ka eesti keele oskus aitasid tal New Yorgis kiiremini kohaneda. Elder avas Manhattanil psühhiaatriapraksise, andis Columbia ülikoolis loenguid ning tegi kaastööd Ameerika Ühendriikide suurimale psühhiaatriaalasele ajalehele.

Aga tema perekonnas on tava, et meestel on kaks eriala. Onu oli arst, kes oli õppinud ka juristiks. Ka isal oli kaks elukutset. Elder polnud teist kutsumust seni veel leidnud.

Juhuslik raamat pakiruumis

1976. aasta suvel otsustas Elder sõita autoga New Yorgist Californiasse. Ta haaras kaasa erialaraamatuid psühhiaatriast ning harivat lugemist ajaloost. Vana Dodge’i pakiruumi sattus ka legendaarse Louis Engeli pehmekaaneline raamat “Kuidas osta aktsiaid”, mida advokaadist sõber talle soovitas. Seesama sõber oli ise investorina täielikult põrunud, kuid tema lugemissoovitus muutis täielikult Elderi elukäiku.

“Neelasin Engeli raamatu leht lehe järel laagriplatsidel üle Ameerika, lõpuni jõudsin ma Californias Vaikse ookeani ääres imelises La Jolla rannas. Ma ei teadnud aktsiaturgudest midagi, aga idee teenida raha oma peaga haaras mind kaasa,” sõnab Elder.

Naasnud kodusesse New Yorki, tegigi ta oma esimesed tehingud. Ning järjest rohkem hakkas kaalukauss kalduma börsil kauplemise kasuks. Oli ka hetki, kus ta oli nõus loobuma ja jälle "korralikku" palgatööd tegema, kuid ikka ja jälle alustas uuesti. “Mu kauplemisoskus hakkas vaikselt edenema, kuid läbimurre saabus siis, kui mõistsin, et vaja on mõelda ise ja mitte loota arvutile. Tänu psühhiaatriale mõistsin kauplemise olemust,” sõnab Elder.

Psühhiaatrial ja äril on tema sõnul palju ühiseid jooni. Inimesed tulevad vastuvõtule oma fantaasiate pärast, mille juured on tihti lapsepõlves. Täiskasvanuna tuleb aga oma eluga hakkama saada ning psühhiaatri kohus on selliseid inimesi aidata. Fantaasiad tuleb kõrvale jätta ja elada reaalset elu. “Finantsturgudel on ka nii,” selgitab Elder.

Arstilitsentsi jättis Elder siiski alles ja oma nime ette kirjutab ta uhkusega lühendi M.D. Ta võtab vastu ka patsiente, kuid tema kutsepraktika piirdub tänapäeval tunni või kahega kuus.

Kuna finantsturgudel kauplemine on üsna üksildane tegevus, otsustas Elder hakata raamatuid kirjutama ning seminaridel esinema. Kui läheb õnneks, võime kohata teda tänavu kevadel ka Tallinnas.

Elu tähtsaim raamat

Mõned aastad tagasi võttis Elder ette oma esimese 1993. aastal ilmunud raamatu “Trading for a Living” uuendamise. Tegemist oli tõelise menukiga, mida on müüdud kogu maailmas ja tõlgitud üle kümnesse keelde.

Aga maailm on enam kui kahekümne aastaga kõvasti muutunud ning Elder otsustas raamatut kaasajastada. Ta arvas, et see võtab vaid mõne kuu, aga tegelikult kulus sellele poolteist aastat. “Kirjutasin selle täiesti ringi. See on 80 protsenti ulatuses uus. Ma ei usu, et ma enam raamatuid kirjutan. Mul pole enam midagi uut öelda, seal on kõik kirjas,” sõnab Elder. Eesti keeles on raamatu pealkiri “Börsikauplemine kui elatusallikas”.

Mille poolest on see raamat uus? Kahe aastakümnega on turud muutunud tohutu palju kiiremaks. Kui omal ajal vahetas päevas omanikku 20 miljonit aktsiat, oli see suur asi. Nüüd tehakse sellises mahus tehinguid minutitega.

Samas, kuigi turud on muutunud, siis inimesed mitte. “Tehakse ikka samu vigu,” tõdeb Elder. Ta on arutlenud koos tudengitega, et kui kingsepp saab tasu kingade parandamise ja taksojuht klientide sõidutamise eest, siis mille eest saab börsikaupleja oma tulu.

Elder on jõudnud järeldusele, et see on sotsiaaltöö. “Kui inimesed kardavad ja tahavad aktsiatest lahti saada, siis mina ostan. Aga kui on buum ja kõik soovivad osta, siis mina müün neile,” selgitab Elder ja tsiteerib parun Nathan Rothschildi legendaarset väidet aastast 1815, mil mehel oli palju õnne - et aktsiaid tuleb osta siis, kui veri on tänavatel.