Investeerimisrisk: ohtlik olend, mida tuleb karmikäeliselt taltsutada

Investori ja rahatarkuse teemalise blogi „Maarja räägib rahast” looja Maarja Remmeli portfellis on hetkel üürikinnisvara, võlakirjad ja laenud. Tema põhireegel on hoida 50% rahast kinnisvaras ning muu osa paigutada laenudesse ja võlakirjadesse.

„Kuna sel aastal olen siiamaani keskendunud pigem üürikinnisvara soetamisele ja renoveerimisele, siis alates septembrist jätkan võlakirjade ja laenude osakaalu tõstmist, sest hetkel on kinnisvara osakaal 2/3 portfellist,” rääkis ta oma portfelli hajutatusest.

Oma portfelli tasakaalus hoidmiseks Remmel investeeringuid vahepeal ei müü. Kui ta näeb, et mingi instrumendi osakaal on portfellis liiga suureks kasvanud, siis suunabki järgmiste kuude säästud teistesse varaklassidesse.

2024 aasta investori tiitliga pärjatud Marko Oolo on enda jaoks paika pannud kindlad reeglid, kuidas ta jagab oma portfelli erinevate varaklasside vahel. Et tagada portfelli tasakaal ja hajutatus võib tema portfellis olla maksimaalselt 40% kinnisvara, 30% laenusid ja võlakirju ning 20% riskikapitali investeeringuid.

„Madalama riskiga varade puhul, nagu indeksifondid ja kinnisvara, on maksimaalne osakaal suurem, samas kui riskantsemate varade puhul, nagu riskikapital, on planeeritud osakaal portfellist väiksem. See lähenemine aitab mul juhtida kogu portfelli riski, tagades, et ühe varaklassi või instrumendi ebaõnnestumine ei mõjuta liigselt kogu portfelli tootlust,” selgitas Oolo oma portfelli jagunemise loogikat.

Investor ja RahaFoorumi blogi looja Taavi Pertman ujub aga vastuvoolu ja ei näe hajutamisreeglites oma praeguses eluetapis erilist väärtust.

“Kui kuskilt ilmuks välja mingi vara, mille tootlus on garanteeritult parem kui laiapõhjalises aktsiaindeksis, siis ma võiks kasvõi kogu raha sinna liigutada. Paraku selliseid varasid ei leidu, sest alati on mingid riskid juures. Seega üritangi riske arvesse võttes otsustada, kas ja kui palju on mõistlik kuskile panustada,” rääkis ta.

„Üldiselt on minu eesmärk teenida võimalikult head aja- ja närvikuluga korrigeeritud pikaajalist tootlust. Seega sihin vähehaaval 100% indeksifondi suunas. Kui aga peaks kuskilt mujalt saama paremat sellist tootlust, siis ma ei jää sellesse sihti kinni,“ lisas Pertman.

Erandina oli tal börsiväliste investeeringute puhul reegel, kui palju sinna esimesel ringil raha panna võib, aga see oli pigem ajutine projekt. Eesmärk oli isikliku kogemuse läbi selle maailmaga paremini tuttavaks saada. Samas järgmiste rahastamisringide puhul Pertman seda piiri enam ei jälgi, kui talle peaks tunduma, et paistab mõni eriti hea potentsiaaliga investeerimisvõimalus.

Oolo tõi välja, et aja jooksul on ta investeerimisel oma riske ümber hinnanud. ”Kui alustasin investeerimist, oli minu riskitaluvus kõrgem, kuna portfell oli väiksem ja kaotused tundusid kergemini talutavad. Kuid aja möödudes ja portfelli väärtuse kasvades olen muutunud konservatiivsemaks. Suuremate summade kaotamine on emotsionaalselt raskem, mistõttu keskendun nüüd rohkem riski juhtimisele ja hajutamisele,” jagas ta oma kogemusi.

„Olen pidanud oluliseks hinnata oma riskitaluvust mitte ainult numbriliselt, vaid ka emotsionaalselt – kas ma suudan taluda ajutisi kaotusi ja millised neist on minu jaoks vastuvõetavad. See on aidanud mul määratleda, millistesse varaklassidesse ja instrumentidesse olen valmis investeerima, ning millises ulatuses,“ lisas Oolo.

Ka Pertman tunnistas, et on ajas saanud erinevate riskide osas teadlikumaks. Seejuures mõistab ta nüüd, et mõni asi tegelikult ei olegi oluline risk. „Näiteks aktsiaturgude langus 30aastase investeerimishorisondi korral ei ole oluline risk,“ märkis ta.

Samuti tõdes Pertman, et on saanud targemaks riskide alahindamise osas. “Näiteks aktiivselt juhitud fondis istumine tundus kunagi mõistlik ja madala riskiga tegevus. Tegelikult on see pikaajaliselt peaaegu garanteeritud kaotus turuga võrreldes,” rääkis ta.

“Ma ei ole kindel, kui palju mu riskitaluvus otseselt muutunud on, sest tegelikult muutus mu riskiteadlikkus ja see, kuidas ma riske näen. Kui varasemalt ohtlikuna tundunud risk on muutunud ebaoluliseks, siis ei ole vaja suuremat riskitaluvust,” arutles Pertman.

Samas on ta nõus sellega, riskitaluvus ei ole ajas püsiv nähtus, kuid leiab, et riskitaluvuse mõõtmise asemel võiks investor pigem keskenduda oma teadlikkuse tõstmisele riskidest, nende tagajärgedest ning haldamisest ja enda riskidega toimetulekuoskuste arendamisele.

„Abiks võiks olla enda ümber kogenumate inimeste leidmisest, kes suuremaid languseid läbi teinud ja oskavad olukorda perspektiivi panna. Praktikas tundub siiski, et ilmselt tuleb meil kõigil oma ämbrid ikkagi ise läbi kolistada, enne kui vajalikud õppetunnid kätte saame,” lausus Pertman.

Oolo üks olulisemaid õppetunde investeerimiskarjääri jooksul on olnud kogemus Wise’i aktsiatega. 2018. aasta alguses, kui ta ettevõttest lahkus, oli tal välja teenitud üle 20 000 osaku väärtusega arvestuslikult umbes 30 000 eurot. 2021. aastal, kui toimus Wise’i IPO aktsiahinnaga 8 naela, oli tema positsiooni väärtus kasvanud umbes 198 000 euroni ning optsioonide vahetamisel aktsiateks kasvas tema positsiooni väärtus juba 250 000 euroni. Toona oli tal reegel, et ühe instrumendi osakaal portfellis võib olla maksimaalselt 5%, aga Wise’i positsioon oli IPO hinna juures kasvanud juba ligemale 25%-ni.

„Müüsin endale maha mõtte, et kuna ettevõte on nii hea, siis ei ole positsiooni vähendamisega kiiret. Turg aga ei lasknud kaua oodata ning peagi hakkas aktsia hind kiirelt langema. Mõne aja pärast jõudis mulle kohale, et tegemist ei ole ajutise langusega ning panin paika strateegia, kuidas vähendada Wise’i positsiooni oma portfellis. See kogemus kinnitas mulle taas, kui oluline on hoida kinni seatud riskihalduse põhimõtetest ja järgida neid järjekindlalt, olenemata turuolukorrast või emotsioonidest. Tänu sellele õppetunnile olen nüüd palju distsiplineeritum ja hoolikam oma portfelli riskide haldamisel,” rääkis investor, kes jagab oma investeerimisteekonda põhjalikult ka omanimelises blogis.

Tänaseks on 5% reeglist saanud aga 2,5% reegel. Kui ühe instrumendi osakaal ületab portfellis 2,5%, vähendab ta seda järk-järgult, et viia tagasi vastavusse oma seatud riskihalduse piirmääraga.

„See põhimõte aitab vältida liigset sõltuvust ühest investeeringust ning kaitseb portfelli suuremate kaotuste eest, mis võivad tekkida, kui üks investeering ootamatult väärtust kaotab. Reegel on eriti oluline just suuremate positsioonide puhul, kuna turu kõikumised võivad põhjustada märkimisväärseid muutusi portfelli väärtuses,“ põhjendas Oolo.

Kui üksikute investeeringute riskid on kontrolli all, aitab see öösel rahulikumalt magada, lisas ta.

Pertmanil on sarnaselt paljudele teistele investoritele aastaid olnud põhimõte, et natuke võib mängida ka, kuid väga spekulatiivseid tehinguid võib teha väikese osakaaluga portfellist.

„See toimis edukalt ajani, millal mul olid mitmes eluvaldkonnas korraga väga rasked ajad ja stress oli pikka aega pidevalt laes. Siis see piiri järgimine enam ei toiminud ja spekuleerisin oluliselt suuremate summadega, kui tegelikult oleks tohtinud,“ meenutas ta ja tõdes, et see tõi ka ebamõistlikult suuri kaotusi.

Sellest ajast on Pertman teinud endale reegli, et sellist spekuleerimise portfelli ta endale enam ei tee. Kui on põnevust vaja, siis elus on selleks palju paremaid valdkondi kui investeerimine.

Positiivse näitena tõi Pertman ühisrahastuse, kus tal oli kindel riski-tulu suhe, mille tingimutes ta järeleandmisi ei teinud. “Kui intressimäärad langesid, aga risk jäi samaks või tõusis, siis ma hakkasin raha portaalist välja võtma. Selle tulemusena ei saanud ma suuremate tagasilöökidega ühisrahastuses pihta,” tõi ta näiteks.

Remmel on seni investeerimise valusamatest õppetundidest pääsenud. Tema portfellist leiab ka viimasel ajal palju kõneainet pakkunud idufirma Planet42-le antud laenusid. Praeguse skandaali valguses, kus ettevõte on taotlenud saneerimist ja investorid võivad kogu oma investeeringu kaotada, jääb ta stoiliselt rahulikuks.

„Planet42-e investeerisin läbi Jaak Roosaare sündikaatlaenude, kus tegelikult igas saadetud kirjas oli selgeks tehtud, et investeerimine on riskantne ning on võimalus oma raha kaotada. Seega uudised Planet42 probleemidest ei mõjutanud minu plaane mitte kuidagi. Olen hetkel antud investeeringu märkinud ära, et see on pausil ja ootan rahulikult edasisi uudiseid. Mulle tundub, et omanikud ikkagi ei põgene päris probleemide eest ja otsitakse adekvaatset lahendust. Küsimus on pigem selles, kas kõigile need lahendused sobivad,” arutles Remmel.

Marko Oolo jaotab tihti tehingud väiksemateks osadeks, eriti kui tegemist on uue instrumendi või aktsiaga, mida soovib portfelli lisada. „See meetod, mida nimetatakse ka dollar-cost averaging meetodiks, aitab hajutada ajastusega seotud riske ja vähendada võimalust, et ma ostan aktsia liiga kõrge hinnaga turu tipu lähedal. Lisaks sellele kasutan ma pidevat portfellihaldust, mis hõlmab iga positsiooni jälgimist ja analüüsimist. Minu portfellihalduse süsteem on üles ehitatud Portfellow tarkvara peale, kuhu olen sisestanud kõik oma investeeringud ja tarkvara arvutab välja nende soetusmaksumused, tootlused ja osakaalud. See tarkvara annab mulle reaalajas ülevaate portfelli olukorrast ja võimaldab kiiresti reageerida, kui mõne positsiooni osakaal hakkab ületama minu seatud piirmäärasid,” selgitas ta.

Ka Pertman ostab positsioone jupikaupa, kuid ostude vahele jäävad pigem päevad mitte kuud, sest enamus ajast börsid tõusevad ja tõenäolisemalt lähevad ostud kallimaks mitte odavamaks. Isegi langustrendi ajal ei pruugi tema sõnul liigne ajas hajutamine kasumlikult lõppeda, kuid samas võib see pakkuda investorile teatavat psühholoogilist kindlustunnet.

Erandiks on aga ühisrahastusse investeerimine, kus Pertmani hinnangul tasub pikemate perioodide jooksul ajaline hajutamine ennast paremini ära, kui investeeritav summa mitme kuu peale ära jagada. „Seal tundub see olulisem, kuna laenajad võivad hooajaliselt olla erineva kvaliteediga või portaali tegevuse(tuse) tõttu võib portfell mõne suurema jamaga pihta saada. Sellisel juhul ei saa ehk lööki kogu portfell või õnnestub probleeme juba varem märgata,” põhjendas ta oma strateegiat.

Remmel aga ostab pigem investeeringuid korraga nii palju, kui võimalik on. Kui ta soovib osta rohkem, aga selleks pole piisavalt vabu vahendeid, siis jagab Remmel plaanitud ostu väiksemateks tükkideks.

Investeerimisriskide haldamisel soovitab Pertman eelkõige igal investoril vaadata tervikpilti ja küsida endalt regulaarselt: kas ma jõuan praeguse lähenemisega oma soovitud eesmärgini? Talle tundub, et kuigi inimesed on erinevad, siis enamuse ajast ei ole vaja hallata mitte riski, vaid riskijat.

„Ühes otsas on need, kes riske alahindavad või ei teadvusta ja teises otsas need, kes näevad suuri koletisi ka seal, kus on pehmed kaisukarud. Kui sa oled sellises otsas ja jõuad samamoodi jätkates ilusti oma soovitud eesmärkideni, siis on hästi. Kui aga pangahoiusel kogudes pensioniks vajalikku kokku ei tule või oled juba viiendas krüptotokenis oma raha õhku lasknud, siis tuleb enda kallal tööd teha,” põhjendas Pertman oma arvamust.

Remmel on seisukohal, et investeerimisega alustades ei pea olema põhjalik investeerimisstrateegia ja riskihaldus kohe detailideni välja mõeldud.

„Kogemused tulevad ajaga ning aja jooksul teeb inimene nagunii vastavaid korrektuure. Kui mina alustasin, panin esialgu raha eelkõige aktsiatesse, aga siis avastasin, et see ei sobi mulle ning muutsin oma investeerimissuunda,” rääkis ta. „Lisaks tuleb teha investeerimisotsused ise, siis ei pea pärast otsima süüdlaseid, kui investeering läheb hapuks. Seetõttu ei tohiks ka kunagi investeerida raha mida kardetakse kaotada.”

Oolo hinnangul on kõige olulisem põhimõte investeerimisriskide haldamisel teadlik ja süstemaatiline lähenemine. „Investor peaks alati omama selget ülevaadet oma portfellist, seadma konkreetsed riskihalduse reeglid ja järgima neid järjekindlalt. Oluline on mõista, et riskid on paratamatud, kuid neid saab juhtida ja kontrollida, et vältida liigseid kaotusi.”

Lisaks peab ta oluliseks hajutamist nii varaklasside kui ka instrumentide lõikes: „Ükski investeering ei tohiks olla nii suur, et selle ebaõnnestumine võiks tõsiselt kahjustada kogu portfelli. Seetõttu on minu soovitus igale investorile olla distsiplineeritud, järjepidev ja teadlik oma portfelli riskide haldamisel.”

Selleks, et leida endale sobiva riskiga investeeringuid tasub läbi mõelda oma riskitaluvus ja riskivõime, mis on erinevad asjad.

Riskitaluvus viitab sellele, kui suurt riski suudab inimene emotsionaalselt taluda. Kui turul toimub korrektsioon ja inimene läheb paanikasse ning hakkab oma investeeringuid likvideerima, on tema riskitaluvus madal. Kui inimene on rahulik ja ootab turu taastumist, on tema riskitaluvus kõrge.

Riskitaluvust mõjutavad erinevad faktorid nagu aeg, investori eesmärgid, vanus, portfelli suurus ja investori pingetaluvus. Lõppkokkuvõttes taandub küsimus sellele, kas kaotad une, isu või koguni juuksed või mitte.

Riskivõime viitab aga sellele, kui suurt riski suudab inimene rahaliselt juhtida. Kui investeerimiseks pole piisavalt vahendeid või on seda raha varsti vaja, on riskivõime väiksem.

Riskitaluvuse ja riskivõime erinevust aitab mõista see, kui mõelda lõkkele. Kui suure lõkke saad ehitada olemasolevatest puudest, näitab sinu riskivõimet. Kui lähedal lõkkele suudad seista, kuniks sinu jaoks läheb liiga palavaks, näitab sinu riskitaluvust.

Teades oma investeerimisriski taluvust, saab otsustada, millised investeeringute liigid paremini sobivad. Kui tolerantsus on kõrgem, võib kaaluda riskantsemaid investeeringuid nagu kasvuaktsiad ja kõrgema tootlusega võlakirjad. Kui riskitaluvus on madalam võiks jääda konservatiivsemate valikute juurde. Nendeks on näiteks riigivõlakirjad.

Arvestada võiks lisaks sellega, et riskitaluvus ja riskivõime ei ole staatilised ning võivad aja jooksul muutuda. Investor võib arvata, et tema riskitaluvus on kõrge, aga kes korralikku turulangust kogenud ei ole, ei pruugi ka tajuda, kuidas ta selles olukorras reageeriks.