Vaata legendaarse firmadematja kliente

Pint rääkis, et kui 1990ndatel ja 2000ndate alguses oli varifirma ja variisikute kasutamine ettevõtete likvideerimisel vajalik Eesti kehva ärikultuuri tõttu, kus ärimehed pidevalt üksteist üle lasid, siis nüüd on võlgnevustega kliendid temal juba vähemuses. Samas reklaamib ta praegugi oma teenust näiteks sõnadega "firma likvideerimine koos müügiga on parim valik vabaneda ettevõttest, millel on võlad või puudulik raamatupidamine".

Miks Te kasutate oma töös ettevõtete likvideerijana Panama ettevõtet?

Harjumusest.

On ka mõni praktiline põhjus?

Võib-olla kunagi, 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses, oli mingi praktiline põhjus. Aga nüüdseks on see nii vana asi, et üks mudel on lihtsalt normiks kujunenud.

Aga las ma mõtlen, kas on mingi mõistlik põhjendus, miks praegu Panama ettevõtet kasutame… Äkki on ikkagi niimoodi, et… No teie ju tahate kõmu, ma ei saa otse öelda.

Öelge ikka otse.

No eks see sein on veidi paksem seal ees nende jaoks, kellel juhuslikult peaks olema isu kallale minna kellelegi…

Et see offshore-firma on nagu heidutus, mis näitab peale vaadates ära, et otsad on vees?

Jah, täpselt. Ma ei tahtnud seda väljendit enda suust välja lasta, et otsad vees. Ja see ei ole ka päris õige, kuna tegelikult on ots vees kogu aeg täpselt ühtemoodi. Teie lähtute sellest, et alati lastakse keegi üle ja kellelegi tehakse pätti. Aga tegelikult on protsent hoopis teistsugune. Võlgu jäävad ainult 35% ettevõtetest, mis meilt läbi käivad. Ja neid, kus on vale lõhn juures, on alla 5%.

Miks siis üldse likvideerija palgatakse?

Inimesed ei viitsi tegeleda bürokraatiaga. See on üks ja selge põhjus läbi paarikümne aasta. Okei, 1990ndatel oli tõesti teisiti: kuna tippärimehed teenisid enamasti oma papi ülelaskmistega, arvasid ka pisemad, et miks siis nemad ei või. Eesti äri tähendas siis seda, et võtan sinult kaupa või teenust ja raha ei maksa. Aga see protsent on nüüdseks väga madalaks läinud. Omal ajal oli see aktuaalne, siis oli ainus rikkaks saamise viis kellegi ära huiamine, vabandust.

Ütlete, et Teie klientidest on paha lõhn juures vaid vähem kui 5 protsendil, aga ometi kasutate offshore-firmat massiliselt ettevõtetes, mida likvideerite.

Praeguse seisuga on see Panama ettevõte pigem eksootiline turunduskomponent.

Kas see Panama ettevõte on Teie enda ettevõte?

Ei ole. Miks ta peab minu oma olema?

Mingite advokaatide siis?

No jumal küll, mida Te mu käest küsite. Tahate intrigeerida või? Mis vahet seal on, kelle oma täpselt. Ma mäletan, et mingisugune Jose Francisco Castrellon (Panama jurist – toim) on seal president ja kes nad seal on, vahet pole (naerdes). Kõik on legaalne.

Kas Teie olete omal alal turuliider Eestis?

Muidugi. Jumal hoidku, see on ju minu loodud valdkond. Seda valdkonda enne ei olnud ja alles minu järel tuli sama tegevusvaldkond näiteks Venemaale. See on praegu Venemaal ettevõtete likvideerimisel norm. Vene bürokraatia on hullem kui Eesti oma. Inimestel on kiire ja nad ei viitsi mingi pasaga tegeleda.

Kirjeldage mulle, mismoodi ühe ettevõtte likvideerimine välja näeb.

Piisab sellest, kui ma ütlen, et ma just lõpetasin telefonikõne ühe ettevõtjaga Jõgevalt, kelle ettevõttel on tegevus lõppenud ja mingeid võlgnevusi või muid puudujääke pole. Ja saate aru, sellise ettevõtte likvideerimine võtaks tal kaheksa kuud aega.

Miks see nii keeruline on?

Aga kust mina tean? Bürokraatidel peab ju tööd jaguma. Need asjad, mida on vaja teha, pole suured, aga kõigel on mingid tähtajad ja kokku kulub kaheksa kuud hetkest, mil oled jõudnud seisukohale, et sul pole enam vaja oma ettevõtet. Samal ajal ettevõtte registreerimine võtab meil aega 10-15 minutit. Okei, võlgadega ettevõtte puhul ongi keerulisem, aga ettevõte, millel pole varasid ega kohustusi – no mida kuradit! Sellise kustutamine peaks olema sama lihtne nagu asutamine.

Samas äriregister on teinud siiski märkimisväärse sammu edasi. Kui ettevõte on selliste tunnustega, et ta ei tegutse juba tükk aega, siis ta kustub äriregistrist. Need tunnused on näiteks sellised, et majandusaasta aruanne on esitamata, aadress või juhatuse liikme volitused on kehtetud jne. Nii et tegelikult ei saa enam nii palju vinguda – tehtud on suur samm edasi. Sama ettepanekut üritasime meie juba kümme aastat tagasi prääksatada. Mul oli tol ajal kokkupuuteid riikidega, mida tähtsa näoga offshore’ideks nimetatakse. Ja seal olid juba siis süsteemid väga paigas: kaks aastat pole majandusaasta aruannet esitanud – läheb stand by peale, kolm ja pool aastat pole ettevõttest kippu ega kõppu – kustutatakse registrist.

Kas ettevõtete likvideerija ametil on Eestis hea maine?

Vaevalt. Miks ta hea peaks olema?

Aga miks ta halb peaks olema?

Sest ajakirjandus on ta halvaks teinud.

Avalikku tähelepanu pälvivad lihtsalt teatud juhtumid. Näiteks sellised, kus keegi on võlgu ja palkab likvideerija, kes omakorda kasutab offshore-firmat või ka välismaiseid variisikuid. Teie olete kasutanud legendaarseid variisikuid Rumeeniast või Türgist.

See kõik on ju asja pärast.

Mis asja pärast?

No läheme ajas tagasi aastasse 1996, kui ma asjale aluse panin. Siis ei olnud asi ei võlgnevustes ega milleski sellises. Asi baseerus sellel, et kui ettevõtte tegevus on läbi, siis selleks on inimesed, kes võtavad ta üle ja kustutavad registrist. Aga siis tuli hakata keskkonnaga kohanduma. Esiteks tuli välja, et ettevõtte likvideerimine on lõpmatult keeruline, eriti seoses maksuametiga, mis kaasajal enam nii pole.

Äriregistri ja maksuameti tädi võisid tol ajal olla lõputult kiuslikud. Nad lugesid oma funktsiooniks segada nii palju kui võimalik. Ja siis tuligi hakata leidma teisi meetodeid, mis müüri lõhki lööks. Müür oli selline, et kui sa juba ettevõtte oled asutanud, siis sa ei pea teda kunagi likvideeritud saama, sõltumata võlgnevuste olemasolust. Ja asi areneski sinnamaani, et aastal 2005 tuli mängu tuua need välistegelased. Need tegelased olid mängus 5-7 aastat ja tulemus on see, et minu mainitud segajad kas surid välja, läksid pensionile või muutsid oma suhtumist. Praegu on olukord juba märkimisväärselt parem.

Te mõtlete kiuslike ametnike osas parem?

Jah, nad on maa peale toodud. Nad on positsioneeritud vastasleerist süsteemi osaks. Varem aga tegid nad kõik selleks, et jumala eest asju korda ei saaks. Nii et minu kliendid pidid maksma riigilõivu selleks, et neid kotitaks nii palju kui võimalik.

No ma eeldan, et oli ka põhjust teinekord.

Ei, algselt ei olnud kusjuures. Likvideerimise teenus ei tooda probleeme või võlgnevusi juurde, vaid kohandub keskkonnaga. Ja kui keskkond on selline, et inimesed on otsustanud, et nüüd on vaja üksteist hullu moodi üle laskma hakata, nagu see on hooti käinud, tuleb minu valdkonnas pinge üles. Ükski võlgnevus ei ole eraldiseisev, võlgnevused käivad mööda ringi. Kui keegi süsteemis varastab – ma ei taha nimesid nimetada, aga sageli on niinimetatud suurärimeeste karvased näpud vahel –, siis terve kari väikseid läheb pärast lõhki. Hästi iseloomulik on see just transpordis ja ehituses.

Rääkisite minevikust, aga mis hinnangu Eesti ärikeskkonnale annate oma praeguste klientide põhjal?

Väga normaalne. Teravaid asju on ülivähe. Ja kui on võlgnevused, siis need on tekkinud tavapärase majandustegevuse tulemusel. Üldpilt on väga viisakas, aga eks erandid kinnitavad reeglit.

Inimesed teevad oma tööd ja kui töö saab otsa, panevad asjad kokku. Paratamatult jäävad vahel üles täitmata kohustused. Seda, mis toimus 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses – kellegi ülelaskmine oli rikastumise vahend – kohtab üliharva.

Tänavu on keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo fookuses pankrotimeistrid, kes aitavad skeemides otsi vette lasta. Nii et uurijad näevad ikkagi selles valdkonnas probleeme.

Väga õige. Aga Te peate vaatama, kellega Te räägite. Peate vahet tegema ühel ja teisel. Ma ei tea, kuidas väljastpoolt vahet teha, aga hinnangu võib anda näiteks selle järgi, kus on kriminaalasju ja kus pole. Minu tuules tekkis omal ajal terve kari mingisuguseid ahve, kes asja algse ja normaale mõtte pasaks keerasid. Mina hoian ainult pöialt majanduspolitseile, kui nad seda seltskonda maha tambivad.

Mingi vend ujub välja, nimetab end likvideerijaks, aga kui süveneda, on kohe selge, mis ta tegelikult teeb. Esiteks aitab kedagi üle lasta ja teiseks hakatakse ülevõetud firmadega edasi asjatama – eelkõige kukutakse arveid lahmima, pannakse mingi tankist pukki jne.

Teie kasutate siiani oma äris Panama ettevõtet. Teid nimetatakse samuti tankistiks.

No las nad nimetavad.

Olete siis tankist või mitte?

Teie, Äripäev, olete selle ju genereerinud. Tankist on see, kes teeb teiste eest toiminguid. Minu tegevus ei klassifitseeru mitte kuidagi tankisti tegevuseks. Mina võtan ettevõtte üle ja minu kätte ta jääb. Mingisugune jorss ei anna mulle 500 või 500 000 selle eest, et ma lähen ja hakkan tegema neid asju, mida temal on vaja teha. Mina ei kirjuta ühtegi allkirja käsu peale.

Tõepoolest kuuleme meie ka seda juttu vahel, et kuule, me anname firma üle, aga keerutame mõned arved veel läbi sealt. Sellised vennad me saadame uksest välja kohe.

Samas Te reklaamite enda teenust sõnadega „Inkassod ja maksuamet ründavad? Tähtajad suruvad selga? Äripartner on kaotanud mõistuse? Soovid mängust välja?“. Ehk siis reklaamite end probleemsetele firmadele.

Klient on klient, vahet pole (naerdes).

Teie siin eetilist dilemmat ei näe?

Aga mis on alternatiivid?

Praegu on nii, et keegi saab kahju ja siis vastaspoolel tulete mängu Teie.

Mina olen ka kahju saanud ja mitte vähe. Ainult riigiametniku amet on turvaline. Äris on paratamatult kogu aeg risk. Võid võita, võid kaotada.

Meie balansseerime oma tegevusega väga täpselt legaalsuse piiri peal. Väga täpselt. Me ei viitsi politseis käia, me ei viitsi mingite ametitega jageleda. Meil pole vaja kastaneid tulest välja tuua. Mille jaoks? Turul on mingid tegelinskid olemas, kes värbavad 20aastaseid poisse. Näiteks Pärnus on vist iga teine 20ndates noormees likvideerija oma arust. Ma ei tea, kes neid seal juhib, sellest pole ma täpselt aru saanud. 

Mina olen lihtsalt kõige nähtavam olnud ja oma rida ajanud. Esiteks hakkasid seda valdkonda minu tuules igasugused rehepapid kuritarvitama ja siis hakkas Äripäev natuke ründama vale nurga alt. Siis riputati tankisti silt kaela. No kahju küll (naerdes).

Vaata Raul Pindi kliente

Järgnevaid ettevõtteid likvideerib praegu Raul Pint.

Muide, nagu tabelist märkate, siis Pindil on komme ülevõetud firmad ümber nimetada, kasutades selleks erinevaid võõrkeelseid sõnu, mis on meile kohati pea hääldamatud. Ta ise põhjendab firmade ümbernimetamist sellega, et tahab vabastada normaalseid eestikeelseid ärinimesid, millest olevat Eestis puudus.