Ka õpetaja on bränd, mida tuleb teadlikult luua

Sõitsin ühel varakevadisel päeval trammiga ja minu ees seisis grupp lapsi vanuses 13–15 ning nad kõik jagasid emotsionaalselt oma tähelepanekuid õpetajate tegemiste kohta.

Mõned mõttevälgatused, mis mulle kõrva jäid: “Ma ei saa aru, miks meie klassijuhatajal nii tihti paha tuju on?”, “Oo teate, muideks, majanduse õpetajal on Instagrami konto, täiega äge, nii popp õpetaja!”, “Kas teate, mida meie geograafia õpetaja ütles meile täna viimases tunnis? – Et tema suur missioon on see, et me saaksime selgeks kõik maailma mandrid, sest alles siis saame klassi lõpetatud, vot nii!”, “Meie informaatika õpetajal on oma blogi, kus ta kirjutab igasuguseid lugusid ja ta jagas blogi linki ka meiega!”

Teadagi, mõtlesin ma endamisi, jäävad ka tänases koolielus silma need õpetajad, kes oskavad selgelt ja teadlikult oma unikaalsust esile tuua. Õpilaste peades keerelnud küsimused ja märkused olid seotud kõik rohkem või vähem õpetaja persoonibrändi teadliku arendamisega.

Persoonibrändingule pani aluse Tom Peters aastal 1997 oma artikliga “Bränd nimega Sina”, kus ta rõhutab, kui tähtis on, et inimene teaks, mis teeb ta eriliseks, mis on tema tugevused ja oskused. Kõik see aga eeldab oma unikaalsuse oskuslikku kommunikeerimist ehk eneseturundust. Nii on persoonibrändi arendamise eesmärk teadlikkus endast, enda sügavam mõistmine ja selle kommunikeerimine karjääri edendamise eesmärgil.

Õpetaja brändiks on see, mida ta esindab, millist sisu ta jagab ja milline on tema õpetamise filosoofia. Õpetaja persoonibränd peaks ütlema sihtrühmale, et see, mida ta pakub, on tõeliselt väärtuslik, kvaliteetse sisuga, misläbi kasvab ka õpetaja enda usaldusväärsus.

Niisiis võiks õpetaja endalt küsida, millist persoonibrändi ta soovib, sest sellest oleneb, mille järgi teda teatakse.

Peatselt saabuva sügise eel võiks iga õpetaja teha iseendaga väikse auditi. Selleks on hea aluseks võtta Simon Sineki kuldse ringi meetod. Esimene küsimus, millele ausalt vastama peaks, kõlab „Miks ma olen õpetaja? Miks ma teen seda tööd, mida ma teen?“

Seejärel võiks vastata küsimusele „Kuidas ma seda kõike teen?“, „Millised on meetodid ja lähenemisviisid?“. Ja alles pärast seda võiks enda sisse vaadata ja küsida: „Mis on see, mida ma õpetajana teen ja õpetan?“

Üldjuhul teame alati kõik, mida teeme, aga vähesed teavad, miks nad midagi teevad. Kõikidele nendele küsimustele – miks? mida? kuidas? – võiks selge ja kõva häälega vastuse anda ka 1. septembril klassijuhataja tunnis, et kõik lapsed tunneksid ja teaksid, mis on see, mis tekitab õpetajale oma töös kirge ja paneb silmad särama.

Nendele küsimustele vastamise eesmärk on olla õpetajana selgesti mõistetav oma õpilastele, kolleegidele ja lapsevanematele, et nad tunneksid ja saaksid aru, miks õpetaja on oma rolli valinud. Arusaamine, miks õpetaja oma tööd teeb, aitab omakorda maksimaalselt ka tema tööle ja püüdlustele hoogu juurde anda.

Lugude rääkimises ei ole mitte midagi uudset, aga kui paljud õpetajad oskavad rääkida põnevalt ja meisterlikult lugusid, mis tõstaks nii nende endi väärtust kui ka kooli oma, kus ta töötab?

Igavad reklaamloosungid ja lubadused ei tööta juba ammu, looga tuleb osata oskuslikult edasi anda väärtuspakkumist, mis tekitaks soovi pakutavast osa saada. Igas õpetajas ja koolis on peidus väga palju lugusid, need tuleb vaid kaardista ja kasutada eri eesmärkide täitmiseks ning te näete, kuidas lood elama hakkavad ja lahendust loovad.

Lapsevanemad oskavad hinnata, kui kool võtab vaevaks jagada sisukaid teadmisi ja tulemusi tegemistest, mis on lapsed teinud targemaks ja paremaks. Õpetajate seas levivad jutud on ka kõige mõjuvam viis teha kool nähtavaks. Ent milliseid lugusid millisel eesmärgil rääkida, peaks olema paika pandud kooli juhtkonnaga.

Koolid teevad potentsiaalsetele õpilastele, vanematele ja avalikkusele üha rohkem teadlikku turundust sotsiaalmeedias, sest see on parim koht leida inimeste ja organisatsioonide kohta infot. Niisama on see parim koht, kus luua endast või oma organisatsioonist mõjuv kuvand.

Ka õpetaja saab enda kuvandile sotsiaalmeedias hoogu juurde anda, kui ta kajastab oma tegemisi positiivselt ja realistlikult ning seisab väärtuste eest, mida oluliseks peab. Sellised tegevused ei tugevda üksnes õpetaja brändi, vaid ka kooli brändi. Kirglik ja oma tegemistes rahulolu kiirgav õpetaja kasutab teadlikult teemaviita #olenõpetaja, sest see annab võimaluse luua iseendast kui õpetajast kuvand. Pealegi toob õpetaja oma rolli sedasi õpilastele lähemale, kui ta näitab uhkusega, millise kooliga ta on seotud.

Veel üks suurepärane võimalus õpetajal oma asjatundlikkust ja kirge üles näidata on pidada oma tööst ja tegemistest blogi. Blogis saab kajastada kõiki persoonibrändi aspekte: näiteks milliseid uusi digiõppemeetodeid on kasutusele võetud, millised trendid digiõppemeetodites on mõjukad, millised on vahepealsed töövõidud, millele oma töös lahendusi otsitakse jms.

Lisaks aitab blogipidamine õpetajal enda persoonibrändi üles ehitada ja esitleda ka oma moraalseid väärtusi. Kuid mis kõige tähtsam – see aitab õpetajal eelkõige kasvada, areneda, ennast reflekteerida ja peegeldada, mis on persoonibrändi arendamise alus. Blogimine ja teadlik sotsiaalmeediakasutus aitab õpetajal luua seda sisu endast, mille kaudu ta soovib olla tuntud, kui tema nime guugeldatakse.

Mõtteviis, et las direktor tegeleb turunduse ja mainekujundusega, võiks jääda minevikku. Tegelikkuses on iga õpetaja mainekujundaja ning lähenemisviis ja põhimõtted peaks selgelt paika olema pandud. Ainult nii saavad tekkida ka tulemused, mis on mõjukad.

Persoonibrändi arendades on eesmärk muutuda inimesena avatumaks, teadlikumaks, tolerantsemaks, diplomaatilisemaks ja usaldusväärsemaks.

Õpetaja persoonibränd peab olema autentne ega tohi erineda välismuljest: tähelepanu tuleb võrdselt pöörata nii online- kui ka offline-mulje loomisele. See tähendab, et isiksusena tuleb jääda iseendaks.

Olen kuulnud lugusid õpetajatetoa telgitagustest, kus vastandutakse, kantakse maske, saetakse seda oksa, millel ise istutakse ja koostöö on raskendatud, sest emotsioonid võtavad võimust.

Seesugune suhtumine oleks olemata, kui me teaks ja tunneks iseennast rohkem, teaksime kolleegist ja tema eesmärkidest rohkem, oleksime avatuvamad ja julgemad kommunikeerima ning räägiksime otsekoheselt.

Loomulikult on õpetaja persoonibrändi arendamine eelkõige iga inimese enda otsus ning selle edu sõltub tegudest, mis kujundavad mainet. Samas tasub meeles pidada, et persoonibränding on üks väärtuslik osa töökultuuri disainimeetodist.

Õpetajal, kes arendab oma persoonibrändi tugevaks, on seeläbi mõju ja mõjukust. Ta on kui kooli brändisaadik või fänn, kes kannab kooliga samu väärtusi, on teadlikult ja vabatahtlikult kõneisiku rollis, tegutseb suure kire ja tegutsemisvalmidusega ning usub kooli väärtuspakkumisse. Ta oskab suhelda õpilaste ja avalikkusega nii isiklikult kui ka sotsiaalmeedia kanalite kaudu.

Olen märganud, et need, kes on persoonibrändingu teadlikult iseenda jaoks defineerinud ja pannud paika põhimõtted, saavutavad kiiremini ka oma eesmärgid isiklikus arengus, liiguvad erinevate põnevate projektide vahel ning on palju edukamad oma karjääri edendamisel. Loomulikult on selleks vaja pikaajalist pühendumust, otsustavust, strateegilist mõtlemist ja kannatlikkust.

Ka südamlik õpetaja Laur filmist „Kevade“ oli kindla persoonibrändi ja oma looga. Selles mõttes pole õpetaja roll muutunud, sest ka infoühiskonnas ja digimaailmas elades tuleb õpetajal selgitada, milles tema kui õpetaja unikaalsus peitub.