Investor Toomas: Kepsutan kontorisse tantsusammul

Seepärast käisimegi jõulude eel Toomasel külas ja uurisime kõige muu kõrval ka tema investeerimismaailma väliste tegemiste kohta.

Rõõmuga võttis Investor Toomas vastu Äripäeva erilehe toimetaja pakkumise rääkida jõulude eel vähem numbritest ja rohkem perest, hobidest, investeerimise juurde jõudmisest ning mõtetest tuleviku teemal.

Intervjuu tegemiseks kohtusime Toomasega tema kaunis Nõmme kodus. Kohale jõudes võtsid meid vastu energiline koer Ponsu, kes terve õhtu proovis külalisi meelitada endaga palli mängima, tube täitnud piparkookide lõhn ja tore pererahvas.

Me teame väga palju sinust kui investorist, vähe aga kui inimesest. Mis elu sa elad väljaspool tööaega ja investeerimismaailma?

Olen rahulik perekonnainimene, mul on naine ja lapsed. Elan oma majas Nõmmel, meil on siin aed, kus jookseb ringi koer Ponsu, kes saab juba seitsmeaastaseks. 

Töö lõpetan tavaliselt kell viis. Olen seda meelt, et tööd ei maksaks üle mõistuse kaua teha, muidu viib see läbipõlemiseni. Eriti oluline on seda reeglit järgida minu praeguses vanuses, sest tahaksin pensionipõlveks olla ikka võimalikult hästi säilinud, et saaks seda aega nautida koos lähedastega.

Mulle meeldib lugemine, kuna usun, et mõistus peab olema terav. Lisaks arendavad raamatud kujutlusvõimet ja pakuvad hulga uusi ja huvitavaid teadmisi. Samuti armastan sporti. Olen aktiivne tervisesportlane. Liigutama peab, see on ka pensionifondile lisa teenimine. Kui oled vanaduses ikka pidevalt haige, pead peotäitega tablette neelama ja haiglas olema, kulub raha palju. Lisaks poleks see õnn.

Kas majanduslikult mõtleva inimesena valid ka hobisid kasumlikkuse järgi – kas investeerid näiteks kunsti või vanadesse autodesse?

Mis puudutab hobisid, siis autosid ega antiiki ma ei kogu. Kuigi tegemist on üsnagi põneva valdkonnaga, siis vajab uunikumide hoiustamine kohta ja ruumi, mida mul pole. Küll aga meeldib mulle koguda vanu rahakupüüre ja münte. Mu kogu on juba üsna suureks paisunud, kavatsen selle edasi pärandada, seega müüki seda ei pane. Kunagi mõtlesin ka veine hakata koguma, kuid naisel oli vaja garaažis ruumi istikute hoidmiseks. Samas ega ma eriline ekspert kunsti, veinide ja autode valdkonnas pole.

Kui palju oleksid valmis maksma käekella eest?

Mitte eriti palju. Minu jaoks pole see nii oluline, et käe peal oleks kindlasti Rolex. Kell on kell ja põhiline on, et ta näitaks täpset aega. Praeguse käekella ostsin paarisaja euroga. On väga hästi vastu pidanud. Seega olen igati rahul. Küll aga pean väga lugu korralikust ülikonnast. Arvan, et riidekapis peaks kindlasti olema üks teistest kallim ülikond. See on kui 0isiklik visiitkaart.

2002. aastal alustasid investeerimist miljoni krooniga. Kuidas sul õnnestus selline summa kõrvale panna?

Ütlen ausalt, et ega see lihtne polnud, pidin oma senises elukorralduses tegema mõne muutuse. Mul oli aga suur soov oma pensionipõlve heaolu eest vastutus võtta ning investeerimine oli selleks sobivaim viis. Nõnda vaatasin üle oma varad ja kohustused ning koostasin plaani. Mul olid viie aastaga kogunenud säästud, mis ulatusid toona umbes 300 000 kroonini. Lisaks müüsin oma kolmetoalise korteri Õismäel ja osaluse reklaamibüroos. See andis kokku 1 miljoni krooni ehk umbes 64 000 eurot. Kindlasti ei müünud ma ennast varadest paljaks ja jätsin pangakontole tagavara raha ikka ka. Seda soovitan teha igal algajal investoril, vaid nii saab öösiti rahulikult magada.

Oled aktiivselt investeerimisega tegelenud 2002. aastast kuni praeguseni, enam kui 13 aastat. Sel ajal on sul kindlasti olnud kiustatus see raha välja võtta ja elu nautima hakata. Kuidas oled seda siiski vältinud?

Tõepoolest, olen endiselt IT-firma osanik ja töötan programmeerijana. Pikkade aastate jooksul on mu peast läbi vilksatanud palju ideid ja tuleb tunnistada, et nende hulka käib ka portfelli nurka viskamine. Siiski pean ennast küllaltki stabiilseks inimeseks, mis torkab silma ka mu investeerimisstrateegia puhul. Mulle meeldib panna oma eesmärgid paberile kirja ja kui motivatsioon kipub kaduma, siis need sahtlipõhjast välja otsida. Tuletan endale aeg-ajalt meelde, miks on oluline oma pensionipõlve eest vastutus võtta ja see lööb mõtted klaariks.

Öeldakse, et inimene muutub iga seitsme aasta järel. Kuidas oled investorina nende aastate jooksul muutunud? Millised esialgsed tõed nurka visanud, millised õppetunnid omandanud?

Kõige suuremad muutused on toimunud viimase aasta jooksul, kui hakkasin igapäevaselt blogi pidama ja tihemini tehinguid tegema. Kuna Eesti investeerimisringkondades on toimunud märkimisväärne elavnemine, siis saan üha rohkem ideid väljastpoolt. See paneb omakorda ümber hindama oma investeerimisstrateegiat ja selles väikeseid muudatusi tegema. Näiteks lisasin hiljuti oma portfelli LHV panga võlakirjad, mis on hea alternatiiv hoiusele.

Minu kõige tähtsamad põhimõtted on jäänud samaks. Võin oma kogemuse põhjal öelda, et see aitab parimaid tulemusi saavutada. Ma investeerin ettevõtetesse, mis on pikaajalise kasvupotentsiaaliga ning mis on end minevikus heast küljest näidanud. Hoidun liigsetest emotsioonidest ja karjaefektist tingitud rabelemisest. Kuna mu strateegia on pikaajaline, siis saan seda endale lubada. Olen 13 aasta jooksul teinud ka vigu, kuid nendest ma ei heitu. Pigem on see andnud enesekindlust sirge seljaga sihi poole edasi liikuda.

Milline on olnud su investeerimiskarjääri jooksul kõige suurem õnnestumine ja kõige suurem ämber?

Üks parimaid aktsiaid, mis mulle kohe pähe turgatab, on praegune Tallinna börsi täielik põlualune Baltika. Esimest korda soetasin rõivafirma aktsiaid 2005. aastal. Ostsin 700 aktsiat, hinnaga 3,9 eurot (61,02 krooni) aktsia. Veidi hiljem ostsin sama palju aktsiaid juurde, hinnaga 3,55 eurot (55,5 krooni) aktsia. Kahe tehingu kogusumma oli 5230 eurot. 

Minu portfelli kohta polnud see küll kaugeltki suurim investeering, kuid kasumit teenisin siiski mehemoodi. 2007. aasta jaanuaris ja veebruaris müüsin kõik aktsiad maha, saades peaaegu pool miljonit krooni kasumit! Praeguses vääringus on see üle 30 000 euro. Mõelda vaid, et ainuüksi viimase aastaga on kunagine superaktsia kukkunud pea 40% ja viie viimase aastaga rohkem kui 70%.

Ühte ja kõige suuremat ämbrit mul kohe ei meenugi. Küll meenub mitu väikest. Näiteks hindasin aastate eest USA tehnoloogiafirmat Apple’it väga huvitavaks firmaks portfelli, aga fundamentaalsete näitajate alusel pidasin seda veidi kalliks. Otsustasin siiski võtta Apple oma jälgimisnimekirja ja oodata, et aktsiat tabaks mõni ajutine nõrkus. 

Ühel kvartalitulemuste päeval see juhtuski – aktsia kukkus 60 dollari pealt alla 50 dollari. Kuna mulle tundus langus liialt ülereageeringuna, panin ostuorderi netipangas 47–48 euro peale üles ning jätsin õhtuks kinnitamist ootama. Paraku oli üllatus karm, kui järgmisel päeval avastasin, et aktsial jäi ostuorderist mõnikümmend senti puudu ning väärtpaber oli hoopis põrkena taas üles sööstnud. Hiljem siiski ostsin ning praeguseks on minu positsioon juba pea 100% plussis. Säh sulle fundamentaalnäitajaid!

Samuti meenub paari aasta tagune investeering Jaapani aktsiafondi, mis ei toonud pärast tehingutasude mahaarvamist sentigi tulu. Nimelt olin enne Jaapanisse investeerimist saanud tuttavaks paari jaapanlasega, kes suhtusid oma kodumaa majandusse ääretult optimistlikult ning suutsid selle optimismiga paraku mindki nakatada. 

Mida sa teed oma rahaga siis, kui pensionile jääd?

Praegu on mul ligi 15 aastat pensionini minna ja seega väga julgeid plaane veel teha ei julge. Mul on ka õige naksid lapsed ja kuna olen üsna konservatiivne tarbija, siis võib-olla annan osa portfellist hoopis nende hallata. Kuid ärge saage minust valesti aru – kindlasti ei jää ka elu nautimata. Ei nüüd ega pensionile minnes.

Palju räägitakse sellest, et mõne aja pärast polegi lootust ehk pensioni saada, kas plaanid selles valguses ise üldse pensionile jääda?

Mina hakkasin enda pensionile tõsisemalt mõtlema juba sajandi alguses ehk ajal, kui paljudele minu tollastele eakaaslastele tundus see veel päris mõttetu. Seega mõistsin juba ammu, et riiklikust pensionist tõenäoliselt palju tolku pole ja tuleb ise endale neljas sammas ehitada. Sestap olen ka Äripäeva lugejatele ikka ja jälle soovitanud oma pensionisambad ära unustada ja ise oma säästude eest vastutus võtta. Samas armastan oma tööd väga ja sarnaselt vanameister Warren Buffettile kepsutan minagi hommikul kontorisse pigem tantsusammul.

Milline on kõige toredam tagasiside, mille oled oma lugejatelt saanud?

Palju toredat tagasisidet tuleb üsna sageli ja seda nii kohalikelt kuulsustelt kui ka alles alustavatelt investoritelt. Ikka teeb südame soojaks, kui kuulen, kuidas keegi loeb minu kirjatükke ja soovitab teistelgi minu tegemisi jälgida. Tegelikult on lugejate küsimused, kriitika ja nõuanded mulle endalegi ääretult kasulikud, kuna need sunnivad mugavustsoonist välja astuma ja veelgi rohkem pingutama. Suur kummardus neile selle eest!

Kellele vaatad investeerimismaailmas alt üles?

Kui olin noorem, siis fännasin rohkem erinevaid gurusid ja jälgisin, mida nad teevad. Nüüd olen rahunenud ja hakanud rohkem iseennast kuulama. Arvan, et iga investor peaks eelkõige mõtlema iseenda eest, gurude sabas sörkimine ei pruugi portfellile hästi mõjuda. Kui siiski rääkida konkreetsetest finantsmaailma nimedest, siis minu iidolidon George Soros, Bill Gates ja Warren Buffett.