Kuidas elada oma elu kasu poolel?

Tee väike katse – leia kohe praegu midagi oma ümbruskonnast, mis sulle ei meeldi. Leidsid? Nüüd leia aga midagi enda ümbert, mis sulle meeldib. Leidsid? Muidugi, sest see, millele sa suunad oma tähelepanu, saab sinu jaoks reaalseks – see on tol hetkel sinu tähelepanureaalsus. Just niisama võimas ongi tähelepanu. Miks siis mitte kasutada seda teadmist ära selleks, et luua endale õnnelik elu?

Raamatus „Kuristik ja kasu“ räägivad ettevõtlusekspert Dan Sullivan ja organisatsioonipsühholoog Benjamin Hardy mõningatest tüüpilistest tähelepanulõksudest, mis lõikavad meid ära sisemisest rahulolust ning paiskavad meid kuristikku. Samas pakuvad nad välja viise, kuidas treenida end märkama enam kasusid oma elus. Lugesin raamatu läbi, lõin seoseid enda kogemustega ning testisin soovitatut – siin on sulle kvintessents sellel teemal.

Olin viimati külas uutel tuttavatel, kel oli imeilus maja ja kaunis hoov. Ja ma ei olnud sõnadega kitsi, sest minu põhimõte elus on see, et kui võimalik, siis alati märka ilu, tunnusta ja tõsta inimesi. Niisiis tunnustasin päris siiralt kohe maja peremeest ja rääkisin talle, mis mulle nende kodu juures meeldib. Ta kuulas mu ära ja minu üllatuseks rääkis ta järgmiste minutite jooksul ainult sellest, mis kõik on veel maja juures tegemata, pooleli ja valesti. Mina neid asju polnud märganud ja ka siis, kui ta mu tähelepanu nendele juhtis, ei tundunud need mulle nii õudsed, nagu tema mulle kirjeldas. Meie kogemus ühest ja samas asjast oli hoopis erinev – sel ajal, kui mina keskendusin kasule, keskendus tema kuristikule. Kuristik ja kasu on terminid, mille on välja pakkunud Dan Sullivan.

Kuristikus oleme iga kord, kui võrdleme ennast või oma olukorda ideaaliga. Kuristikus olles näeme kõike läbi kuristiku objektiivi: me pole ikka veel kohal seal, kus olla tahame, ja miski pole piisav. Kuristikust saab meie tähelepanureaalsus, samal ajal ei näe me enam seda, mis on hästi.

Eriti rängalt kogevad kuristikus olemist sooritushoolikud, need edukad tegutsejad, kes aina püüdlevad edasi. Ettevõtlusprogramm Strategic Coach on suunatud tippettevõtjatele, ja kui koolitaja palub, et kõik grupi liikmed, kes peavad end edukaks, tõstaksid käe, siis arvake ära, kui palju käsi õhku tõuseb? Peaaegu kunagi ei tõsta keegi kätt! Hoolimata sellest, et need ettevõtjad on ilmselgelt väljastpoolt vaadates vägagi edukad, ei pea nad end ise edukaks. Vastupidi – päris paljud neist tunnevad end läbikukkunutena. Nad arvavad, et nad ei ole edukad, sest nad pole veel jõudnud sinna, kus nad soovivad olla.

See problem ei puuduta vaid ettevõtjaid ‒ me kõik võrdleme end vähemal või rohkemal määral ideaaliga, see on ühiskondlik norm. Aga mida see endaga kaasa toob? See lükkab meid hetkega kuristikku selle vahel, mis on, ja selle vahel, mis võiks olla. Püüdlemine õnne poole loob sisemise kogemuse sellest, kuidas õnn on kuskil seal (mitte siin ja praegu!) ning saabub pärast järgmist saavutust. Järelikult ei olegi ma kunagi päriselt õnnelik ja kohal! Vastupidi, kuristikus olles tunneme oma kehas raskust ja ärevust, oleme stressis ning õnnetud.

Selline harjumuslik tähelepanu suunamine kuristikule viib meid lõputule võidujooksule mitte kuhugi, sest ideaal pole sihtkoht, vaid nagu silmapiir kõrbes. Ideaalid on mõeldud selleks, et anda elule suund, motivatsioon ja mõte, mitte selleks, et ennast nendega võrrelda. Miks võrrelda end millegagi, milleni polegi võimalik jõuda? Selle asemel, et võrrelda end ideaaliga, on õnne, enesekindluse ja edu saavutamiseks palju parem valem: mõõta alati tagasivaatavalt ja näha alati kasu.

Töötades psühholoogina on minu töö sisuks suuresti aidata inimestel kaotustega leppida, leida oma kogemustest üles ressurss, suunata nende pilk lahenduste poole ning leida üheskoos mooduseid, kuidas soovituni jõuda. Kui kasutada Dan Sullivani pakutavat sõnavara, aitan ma neil kuristikust välja tulla ning märgata ja kasvatada kasu oma elus.

Kuristikku langeda on lihtsamast lihtsam. Heaolu määravaks saab see, kui kiiresti me end kuristikust taas välja upitame ning kas oleme rohkem harjunud märkama kuristikku või kasu oma elus. Dan Sullivan ja Benjamin Hardy annavad kasu poolel elamiseks mitmeid soovitusi.

Esmalt võiks endaga kokku leppida selles, et ükskõik, mis argipäevas ka ei juhtuks, luban endal olla 5 minutit kuristikus ja liigun siis edasi. Geniaalne lahendus väiksemate kuristike jaoks!

Samuti soovitavad nad mõõta end alati tagasivaatavalt. Mida see tähendab? Selle asemel, et võrrelda end kasutult ideaaliga, tasuks võrreldes enda praegust olukorda sellega, kus olid enne. Tee seda kohe! Mõtle ühe sulle olulise eesmärgi peale (oma kodu loomine, karjääriga seotud eesmärk vms). Kuidas olid asjad selles vallas 10 aastat tagasi? 5 aastat? 1 aasta? 3 kuud tagasi? Kui tegid kaasa, siis taipad vist isegi, et oma edusammude tagasivaatavalt mõõtmine paigutab sind kohe kasude tsooni, kus hindad ja väärtustad seda, mida oled saavutanud. Kasule keskendumine annab energiat, loob kergust ja usaldust. “Edusamme tuleb mõõta, vaadates tagasi sinna, kust alustasite, mitte võrrelda neid oma ideaalidega.” (Dan Sullivan)

Selleks aga, et kasudele keskendumine muutuks sissejuurdunud harjumuseks, tasuks igal õhtul mõelda tagasi oma päevale ning leida üles selle päeva 3 võitu. Äkki jõudsid algust teha uue projektiga või säilitasid keerulisel hetkel sisemise rahu – need kasud vajavad märkamist! Kui päeva kolm võitu on üles nopitud, tasuks kaardistada, millised võiksid olla homse päeva kolm kõige tähtsamat kasu. Tuleta need hommikul endale taas meelde! Sellise rutiini loomine võimaldab kindlustada selle, et su tähelepanu valgusvihk on suunatud üha enam kasude poole.

Olles seda soovitust nüüd mõne nädala jagu praktiseerinud, näen, et vaid kolme kasu väljatoomine pole sugugi lihtne – see sunnib mind kaaluma erinevate kasude vahel, et peilida välja minu jaoks kõige olulisemad. See aga omakorda suurendab eneseteadlikkust ning suuremat selgust oma väärtustes ja eesmärkides. Soovitan proovida!

Uusimad avastused epigeneetikas osutavad sellele, et see, kuidas me mingeid sündmusi või olukordi tajume, kujundab seda, kuidas need sündmused meid vaimselt ja füüsiliselt mõjutavad. Seal on suur vahe, kas me veedame pika aja kuristikus või kolime oma tähelepanuga kasu poolele! Kasu poolel elades tajume kõike – isegi väljakutsuvaid ja raskeid kogemusi – kasuna. Tee seda kohe! Meenuta üht minevikus aset leidnud raskust ja mõtle korra, mida oled sellest olukorrast õppinud? Mis oli selle raskuse varjatud kasu sinu jaoks? Kujuta nüüd ette, et sa oskadki tagasilöökide ja keerukuste keskel edaspidi oma tähelepanu kärmelt kasu poole üle viia – kuidas selline elu oleks? Ilmselt taipad, et kasu leidmine keset keerukusi muudab sind psühholoogiliselt kuulikindlaks. Juhtugu mis tahes ‒ sa kas võidad või õpid.

Mõnikord aga tasuks meil harjutada vaimset mahaarvamist – mõtteharjutust, kus kujutled, milline oleks su elu siis, kui erinevaid positiivseid sündmuseid, suhteid või asju su elus ei oleks. Kujutle korraks, milline oleks su elu, kui sul poleks silmanägemist? Oma kodu? Töökohta? Kaaslast? Kuna inimesed suudavad positiivsete sündmustega kiirelt kohaneda ja uue normaalsusega harjuda, siis aeg-ajalt tasuks sellist mõtteharjutust teha selleks, et mõistaksime seda, kui õnnistatud me tegelikult oleme.

Ning viimaks, selle asemel, et püüelda lõputult selle poole, et vastata ideaalile ning teiste poolt paika pandud elustandarditele, tasuks luua selgus selles, mida edu just sinu jaoks tähendab. Välised kontrollpunktid ei lase meil ju end edukana tunda, sest ükskõik mida me ka ei saavutaks, liiguvad edukriteeriumid aina edasi. Sestap koosta kümnest punktist koosnev nimekiri pealkirjaga „Ma tean, et ma olen edukas, kui...“ Lähtudes sisemisele kontrollpunktile nõjatuvatest edukriteeriuumitest valid elada just seda elu, mida sina soovid elada. Või nagu ärinaine Anne Sweeney ütleb: „Defineerige edu omaenda tingimustel, jõudke selleni omi reegleid järgides ning ehitage üles elu, mille üle võite uhke olla.“

See, mida sa harjutad, muutub harjumuseks. Miks siis mitte harjutada end kasu nägema, mõõtma ja looma, sest see, millele keskendud, kasvab.