Raha sulle, hääled mulle

Majandusteemad on kõigi suurparteide programmides küll sõnastatud, aga tahet Eesti majandus päriselt kasvama saada ei reeda ei valimiskampaania ka programmid.

Majandusteemadele esiletõstmine erakondade valimiseelses tegevuses on suuresti näiline, mitte tegelik. Kampaania on keskendunud sellele, mismoodi pisema sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte jätta, mitte aga sellele, kuidas majandusele hoog sisse anda. Need on põhimõtteliselt erinevad lähenemised. Kõige olulisemale kohale on majandusteemad paigutatud IRLi programmis, kes on ka kampaanias rõhunud numbritele ja tabelitele. Peaeesmärk on siiski IRLil samasugune nagu kõigil teistel: saada kätte võimalikult palju hääli kõigilt sihtgruppidelt raha lubamise põhimõttel. Tunnustame siiski sotsiaalmaksulae ja sotsiaalmaksu jagamise sissekirjutamist programmi projekti, samuti riigireformi toetamist.

Siinkohal võib vastu võita, et majandusteemadega kampaanias kaugele ei sõidaks. Erakond, kes ehitaks oma kampaania üles „ebaseksikatele“ majandusteemadele, raiskaks niisama raha, sest sellise kampaania mõju valimiseelistustele oleks väike või hoopis olematu. Majanduskasv, kapitaliturg ja riigireform pole sõnad, millega valija südameni jõuda, tõsi. Ent halvem kui valija ülehindamine on kindlasti tema alahindamine. Ja seda „Raha sulle, hääled mulle“ kahtlemata teeb. Isegi see valija, kes on esimeses järjekorras iseenda ja pere toitmise pärast mures, ootab poliitikutelt tegelikult enamat.

Teiseks, majandusteemadest hoidumine on kindlasti ka mugav, sest laiale valijagrupile on keeruline selgitada, missugust konkreetset kasu saaks iga konkreetne inimene nt erisoodustusmaksust vabastamisest (SDE ja Vabaerakonna lubadus, tingimused erinevad). Kätte jääva raha hulga suurendamist lubada on lihtne.

Seda, missugust kasu saab igakonkreetne inimene riigireformist, on tunduvalt keerulisem. Aga mitte võimatu! Äripäeva lugeja teab täpselt, et õhem riik on tema huvides, sest seda peetakse üleval tema rahaga – ning ta on huvitatud sellest, et tema raha kasutataks võimalikult otstarbekalt. ÄP lugeja teab ka seda, missugust kasu saaks ta kapitalituru käimatõmbamisest (paremerakondadel programmis nimetatud) ja riigiettevõtete börsileviimisest (mida keegi ei luba).

Reformierakond väärib kiitust programmi netiesituse liigenduse ja videovormi kasutamise eest, aga majandusprogramm tekstiosa on sõnarohkuse supernäide stiilis „Tõhustame, parandame ja aitame kaasa“. Tööjõumaksude vähendamise lubadus on oluline, aga see vähendus on nii tilluke, et ka ettevõtja kasu sellest on tilluke. Sotsiaaldemokraatide majandusprogrammis on arve üllatavalt rohkesti, kuid ühe maksuvabastuse taustal on maksutõuse programmis terve rida ning sotsiaalmaksumäära langetus sotside ettekujutuses kummalisel kombel Harjumaa kohta ei käi.

Keskerakond kõnetab ka majandusprogrammis eelkõige oma valijat, kes usub, et Edgar Savisaar ongi see, kes palku tõstab. Astmeline tulumaks ja maksuerisused KE esituses pole midagi uut ja üle-eestilise „tasuta“ transpordi lubamine samuti mitte. Katteallikate üle KE pead ei murra, tõe huvides tuleb lisada, et ka teised erakonnad kuigivõrd mitte. Vaid IRL kinnitab, et raha tema maksureformiks on olemas – paroodiates on see summeeritud kogu valimiskampaaniat hästi iseloomustavaks kokkuvõtteks „Raha on!“.