Pensionisüsteemi tuleb muuta praegu

Viimasel ajal on hakanud hoogu koguma arutelu Eesti pensionisüsteemi üle. Eelkõige seniste puuduste võtmes, mida ja kuidas tuleks muuta.

Äripäeva toimetuse meelest hakkavad meie varem esitatud ettepanekud pensionisüsteemis muuta valitsemistasusid, valikuvõimalusi ja väljumisvabadust leidma teadlikumate seas toetuspinda. Oma seisukohad avaldasid ka Indrek Neivelt ja Keith Siilats, kelle ettepanekud on tervemõistuslikud ja kiiremas korras ellu viidavad.

Kirjutasime hiljuti, kuidas tuntud inimeste loodud pensioniühistu Tuleva tuli avalikuks sooviga anda tulevastele pensionäridele rohkem valikuvõimalusi kohustusliku teise samba pensionifondide turul, mida praegu valitsevad veel viis panka. Kuigi rahakoguja saab valida 20 fondi ja mitme strateegia vahel, tundsid Tuleva asutajad, et sellest ei piisa.

Vähe võimalusi ise kaasa lüüa

Probleemina nähti valitsemistasude ülesehitust, mis sisuliselt jätab rahakoguja investeeritud summa kasumi märksa väiksemaks, kui tegelikult turuvõimalused pakuvad.

Uude fondi üks panustajatest on pankur Indrek Neivelt, kelle meelest meenutab praegune pensionisüsteem suisa moodsa ajastu pärisorjust. Pangale tuleb pea iga muudatuse eest maksta ning võimalus end kuidagi lahti aheldada puudub. Äripäev on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et pensioniks kogujal peaks olema laiem valikuvõimalus, kuidas ta saaks oma raha panna kasvama ja selle investeerimisel kaasa rääkida. Praegu võtab riik aga inimese teenitud rahast kindla protsendi ja annab valikuna üksikud strateegiad.

Investor Keith Siilats otsustas teema veelgi üksikasjalikumalt lahti harutada ja näidata, mismoodi pensionifondi tootlussüsteem töötab – kui palju raha liigub (loe: jääb alles) kogujale ja kui palju teenusevahendajale. Siilats nimetab olukorda petuskeemiks, kuna tulevane pensionär ei saa tegelikult teada, kui suurt tootlust tema raha teenib pangale.

Inimeste passiivsus

Eesti pensionisüsteemi suureks nõrkuseks on sellesse panustajate passiivsus. Raha koguja saab küll fondi vahetada, kuid muudmoodi peale tootluse jälgimise pole tal võimalik kaasa lüüa. Vahetuma teabe saamiseks võivad tulevased pensionärid tellida igakuise uudiskirja või ülevaate fondijuhilt või pangalt, kuid sealne info on üldistav ja pigem pealiskaudne. Kui rahakoguja saaks iga kuu teada, kui palju tema pandud rahast on tegelikult ka raha juurde teeninud ainult temale, siis oleks tõenäoliselt pensionisüsteemis kaasalööjate aktiivsus märksa kõrgem. See sunniks ka fondijuhte pingutama hoopis teistmoodi klientide nimel võitlema.

Toimetus annab endale aru, et pensionifondist väljumisvabaduse andmine võib tuua ohu, et raha kulub kiirelt, aga mitte tõhusalt. Ehk aastakümnetega tekkinud summa lüüakse lihtlabaselt laiaks. Selle tingib ka inimeste madal finantskirjaoskus, mida saaks oluliselt parandada nende kaasamisega. Kui aastate või lausa aastakümnete pikkune kirja­oskuse arendus pookida külge, siis hakkab ka mõte ja tegevus enda pikaajaliseks rahaliseks kindlustamiseks turvalisemalt liikuma. Targemad inimesed ei võta raha välja kaatri ostmiseks, vaid investeerivad selle edasi, et kindlustada enda igapäevane heaolu perioodiliste dividendide või intressi laekumisega.

Tunneme heameelt ettevõtjate ja investorite kaasatuse üle arutelu elavdamisel ja selle avalikkusesse võimendamisel. Mida rohkem valupunkte mõtestatakse lahti ja pakutakse paremaid lahendusi, seda suurema tõenäosusega viiakse need ka ellu.