Eesti langeb viinasõjas?

Eesti-Läti maksusõjas on praeguse seisuga kaotajaks osutunud Eesti, sest üle piiri käiakse alkoholi järel järjest rohkem ja viinajahil käies tuuakse üha sagedamini ära ka muud tarvis minevad kaubad.

Naaberriikide vahelises maksusõjas ei pruugi küll tingimata keegi surma saada, kuid haavatavaks muudab sedasorti konkurents meid kindlasti. Pikemaajalises vaates on võimalikud võidud haprad, kaotused seevastu asjaosalistele valusad. Alkoholiaktsiisitõusu abil riigikassasse toodud raha hinnaks kipub osutuma Lõuna-Eesti (alkoholi)kaubanduse kiratsemine. Eriti valusa hoobi on saanud Lõuna-Eesti poodide kange alkoholi käive, sest eelmisel aastal kujunes pooleliitrise viinapudeli aktsiis Eestis 1,55 eurot kõrgemaks kui Lätis, ent õlle ja viina müügihindade vahed ulatuvad poeti ja margiti lausa 40–80 protsendini.

Ostetakse ka muud peale viina

Kaubandus- ja tööstuskoja tellitud uuring näitab, et 7% Eesti täiskasvanud elanikest ja 38% lõunaeestlastest käis läinud aastal Lätis alkoholi ostmas. 39% Eesti alkoholituriste kulutas oma alkoholivarude täiendamisele korraga rohkem kui sada eurot. Aga kui juba Lätti mindi, ostsid rohkem kui poole inimesed ka toidu- ja ehituskaupu, rõivaid-jalatseid ja muud juhtumisi tarvis minevat. Kui suured täpsemalt on Eesti riigile alkoholiaktsiisina laekumata jäävad summad ning kui suured jaekaubandussektori kahjud, uuring ei näita, ent probleemist aimu annab ometi. 

Viinasõja varjud

Mündi teine pool peale Lõuna-Eesti poodide-poekeste korinate on varikaubandus, mille mahtude hindamine on keerukas, veelgi keerukam on aga sellele käe ettepanemine. Minister Jevgeni Ossinovski unistusest, et maksuamet “võiks ikka selle pulli ära lõpetada”, on veelgi lapsikum sellesama ministri soov luua terves Euroopas piiriüleseid alkoholikoguseid vähendav regulatsioon. Pigem on valitsusel põhjust mõelda, mis on aktsiisitõusu tegelik hind: poodnikud on samuti maksumaksjad ning maksuametnikugi töötund maksab.

Vesi piirikaubanduse veskile

Eelmisel aastal tõusis alkoholiaktsiis 15 protsenti ja sellel aastal tuleb veel 10 protsenti juurde. Eelmise aasta kogemus näitab, et aktsiisitõus tõi soovitud tulemuse asemel riigikassasse vaid 0,9 protsenti rohkem aktsiisi aasta varasemaga võrreldes, kuigi eeldati 9% enamat laekumist. Saamata jäi 18 miljonit eurot. Juba eelmise aasta sügisel ei välistanud – tollal veel eelmisse, Reformierakonna juhitavasse valitsusse kuulunud – rahandusminister Sven Sester, et alkoholiaktsiis võib vajada ülevaatamist. Vaevalt tähendab ülevaatamine seadusemuudatust – sest nimelt seadusena on aktsiisid määratletud –, kuid kahtlemata on valitsusel põhjust laekumisi murega silmas pidada. Seda enam, et alkoholiaktsiis on üks lihtsamini kogutavaid makse üldse. Kui aga uute maksude peaarhitektil, rahandusministeeriumi asekantsleril ­Dmitri Jegorovil peaks õigus olema ja lätlaste ostujõu suurendamine toob aktsiisitõusu suurendamise vajaduse peagi kaasa ka lõunanaabrite juures, siis võib juhtuda, et Eesti on hoopis oma alkoholiaktsiisiga lihtsalt natukene ajast ette jõudnud.

Üks on kindel: naabrite maksuerinevus on alati vesi piirikaubanduse veskile ning piiriülene kaubandus ise täiesti normaalne nähtus. Kui lätlased peaksid alkoholiaktsiisi meie omast kõrgemaks tõstma, siis läheb elu Lõuna-Eesti poodides tänu LV-numbriga autode rivile jällegi käima. Praegu on Eesti aga kaotusseisus.