Taksonduskokkulepe saagu e-Eesti edulooks

Aprillis jõuab riigikokku nn Uberi eelnõu, mille sisu on mitmes mõttes märgiline, sest ühes eelnõus kohtuvad ühe juba traditsioonilise ettevõtlusvaldkonna huvid IT-valdkonnast pärit maailmaga. Kui veel aasta tagasi need kaks valdkonda pingutasid rohkem selle nimel, et oma ainuõigust tõestada, siis uuemates arengutes nähakse lahendust pigem jäikadest positsioonidest loobumises.

Äripäeva hinnangul on taksonduse tuleviku võti eelkõige taksonduse reeglite leevendamises, mitte kokkuleppevedude tingimuste karmistamises. Viimane tähendaks sama reha otsa astumist, kuhu taksondus ülereguleeritusega kord on juba astunud.Võrdlemisi lühikese ajaga muutis praeguseks kokkuleppeteenuse nime kasutav algatus taksondust kuni alustaladeni. Kui tõepoolest saavutatakse aprillis pooli rahuldav kompromiss, on Eesti võitnud ning erinevalt mitmest teisest riigist, kus vastasseis taksondusega pigem süveneb, võib siit kasvada järgmine e-tiigri edulugu. Edulugu seisneb tarkuses siduda taksondus IT-valdkonna kõrge lennu ja e-riigi võimalustega.

Aasta tagasi kirjutas Äripäev juhtkirjas, et kõige olulisem on jagamismajandusele raame luues hoiduda ülereguleerimisest. Kuigi taksofirmade poolt oli tugev surve tuua kogu sõidujagamine pigem taksonduse mängumaale ehk karmilt reguleerida, on sellest osatud hoiduda. Pigem vastupidi – päevavalgele on toodud taksonduse reeglid, mis ei ole oma olemasolu täies mahus õigustanud.

Suurimad hirmud ei täitunud

Kliendil tegelikult ei ole vahet, kas ta sõidab ühest punktist teise liisinguautoga, millega teenust osutatakse taksofirma nime alt, või sõidab sellega üksiküritaja. Määravad teenuse kvaliteet ja hind ning siin on kokkuleppevedajad näidanud, et oluliselt odavamalt on võimalik. Hinna kujundab mitu komponenti, sh riigile makstavad maksud. Taksofirmade argumentide mahavõtmiseks leidsid veebiplatvormid kiiresti nutikad lahendused, liites teenusepakkujad kiiresti hästi toimiva e-riigiga, sh maksuametiga. Nii puudub riigil huvi käsitleda üht osalist maksude mõttes ausamana kui teist.

Sõidujagamisteenus on osutunud vähemalt sama ohutuks kui tavataksoga sõitmine. Plahvatusliku sõidujagate arvu kasvuga ei sagenenud intsidendid omaalgatuslike juhtidega. Pigem said taksofirmad õppetunni, et e-kaubandusest ammu tuntud tagasiside ehk reiting on väga tõsine argument oma mainet kaalule mitte panna. Kui ikka reiting on 1 ja 2 vahel, pole kliente võtta ja äril kriips peal. Sõidujagajate platvormid pigem alustasid meelitamist turvalisusega, sest palju on rõhku pandud sellele, et klient võib näha tellitud sõiduki numbrit, marki, juhi nime ja jälgida sõitu reaalajas jmt – mitte miski poleks takistanud taksofirmadel sellega oma tootarendusena tegeleda ja tõenäoliselt poleks ubereid tulnudki. Vähemalt Eestis.

Riigil tasub siit õppida, et ülereguleeritus pärsib valdkonna arengut – taksondus ei olnud suuteline ise jõudma sinna, kuhu nüüd olude sunnil on mõne aastaga jõutud. Kui on vähegi ruumi IT-lahendustele, siis need ka tulevad, ja mõistlik oleks seda igal moel soosida. Pealegi on IT-sektor meil selgelt positiivse kuvandiga, mis tähendab, et innovaatilised alternatiivid leiavad kiiresti toetust.

Ühes asjas on taksofirmadel olnud algusest peale õigus – kokkuleppeteenus on sisuliselt ikkagi taksoteenus. Lihtsalt kaasaegsemal moel.