Trahvid lahendavad tööjõumuret valest otsast

Siseministeeriumi kava kümnekordistada trahvid ebaseadusliku tööjõu kasutamise eest ja piirata karistuseks ettevõtete majandustegevust kuni riigihangetes osalemise keelamiseni läheb probleemile täiesti valest otsast.

See on näiline kattetuli, millega on hea valimistele purjetada, kuid mis tegelikku probleemi – Eesti tööealine elanikkond väheneb – ei lahenda. Lisaks riskib (taas sotsiaaldemokraadi juhitud) ministeerium siin Läti vol 2 käivitamisega, kus Poolas või teistes Balti riikides registreeritud kasvava renditööjõu eest laekuvad maksud neisse riikidesse suurenevad. Jah, renditööjõuga on plaan panna kohustus ka neid hakata politseis registreerima, kuid selle tulemus pole veel selge.

ÜRO värske ülevaate kohaselt väheneb Eesti rahvaarv võrreldes 2017. aastaga 2050. aastaks pea 13%, 1,14 miljoni inimeseni. Jah, seda on vähem kui Lätis (-22%) või Leedus (-17%), kuid rahvaarvu vähenemine on meil märgatavalt suurem paljudest teistest Ida-Euroopa riikidest nagu Tšehhi, Sloveenia, Slovakki ja isegi Albaania, kellel kahanemise ennustatav protsent ÜRO andmetel ühekohaline. Ja lisaks pelgalt rahvaarvu vähenemise peame arvestama, et vanemaealiste osakaal suureneb, ehk: tööealiste inimeste arv kahaneb pea topelttempos rahvaarvu kahanemisega võrreldes.

Kust see raha tuleb?

Töökäte nappus pole ainult ettevõtjate probleem täna, vaid juba homme, tegelikult isegi täna pärastlõunast terve riigi toimimise probleem. Kust leida raha – mitte ainult pensioniteks, vaid meile hariduse andmiseks ja päästmiseks ja meie kaitsmiseks ja ravimiseks kümne ning kahekümne aasta pärast? Maksude tõus? Olukorras, kus rikkust on vähe akumuleeritud ja seega suur roll riigikassa laekumistes jääb tööjõu maksustamisele, ei saa seda teed enam kaua astuda. Kui üldse. 

Välistööjõud, laiemalt immigratsioon üldse on terve kompleks teemasid, millele tuleks esmalt julgelt otsa vaadata, põhimõtted selgeks vaielda, erinevad probleemid kaardistada ja siis proovida riske hajutada ja vähendada. Keda me siia tahame, milliseid kodanikke neist näha tahame, kuidas me neid vastu võtame? Eesti avalikus debatis on siinkohal seni välja pakkuda vaid loosungid ja hirmud. Vaieldakse kvootide üle, selle asemel, et teatud sihtgruppides hoopis aktiivselt ligimeelitamise tööd teha. Selle kõige asjus valitsuses mingit koostöösoovi tähendada pole, eelkõige IRLi jonnaka vastuseisu tõttu, kes näeb välistööjõu teemat kasumiahnete ettevõtjate lahendusena vähem Eesti inimestele palka maksta. 

Järelejäänud kuud kuni riigikogu valimisteni siin muutust ei too – ei välistööjõu kvootide, ajutiselt riigis viibiva tööjõu piirkuude ega muugi asjus. Seega tuleb tööjõudu otsivatel ettevõtjatel lähemad kuud seisakut lihtsalt ära kannatada. Kannatada ära ka see eespool nimetatud potjomkinlus, millega karistatakse ebaseaduslikku tööjõu kasutajaid. Toimetus ei ütle, et karistamine ja üldse igasugune reguleerimine tingimata vale oleks, kuid ilma tööturu kontrollitud liberaliseerimiseta, ilma tegeliku probleemi – töökäte kasvav nappus – tegelemist, on see loosunglik. Tekitab hoopis vastureaktsiooni, on see siis renditööjõu kasvav kasutamine või mõni muu.