Riigireform on kui sahtlisse kirjutatud luuletus

Suurärimeeste huvigrupp Riigireformi sihtasutus tõi avalikkuse ette oma viimase ettepanekute paketi, mis keskendub kohtuvõimu ja põhiseaduslike institutsioonide ümberkorraldamisele. Varem on tutvustatud ettepanekuid seadusandliku võimu ja esinduskogude ning täitevvõimu teemal.

Suur töö on ära tehtud ja mitu head ideed välja pakutud, kuid suur küsimus on, mis neist edasi saab. Kui ükski erakond neid oma valimisprogrammi sisse ei kirjuta, jääb see Äripäeva hinnangul sahtlisse kirjutatud luuletuseks.

Nüüdseks on riigireformijad kõik kolm ettepanekute paketti avalikustanud, edasi on plaanis 67 põhjendatud ettepanekut üle anda kõigile riigikogus esindatud erakondadele ja ka presidendile. Järgmise etapina algab töö vajalike eelnõude kavandite ja seletuskirjade ettevalmistamisega, mille tähtaeg on 2019. aasta aprillis.

Äripäevale on välja käidud ettepanekud sümpaatsed. Riigikogu muutmine tegeliku poliitilise debati keskuseks, riigiaparaadi vähendamine, arutu õigusloome mahu kärpimine, kohtute iseseisvuse suurendamine, kohtumenetluse kiiremaks muutmine – kõik on teemad, millest on räägitud juba aastaid. Värskust on ettepanekutes seega vähe, kuid teesid on hästi sõnastatud ja põhjendatud ning kompaktselt esitletud. Küllap võib vaielda, kui palju täpselt ametnike arvu just vähendama peaks, kuid üldpõhimõttena ei ole see soov ühiskonnas laialdast debatti tekitanud.

Ja just see ongi probleem. Poliitikutelt kostub riigireformijate suunas valdavalt toetavat mõminat, üksikuid jõulisemaid reaktsioone põhjustas vaid ettepanek riigikogu liikmete arvu vähendada ja soov koondada paljude ministeeriumide töö ühtsesse valitsusasutusse. Poliitikud elavad ja hingavad valimiste rütmis ning kõige olulisem mõõdik on valimispäeval kogutud häälte hulk. Valijat aga riigireformi teema ei kõneta ning seetõttu jätab see üsna leigeks ka valimisteks valmistuvad erakonnad. Kui riigireformi sihtasutuse moodustajad seadsid oma tegevuse üheks eesmärgiks ühiskonnas debati tekitamise, siis selles nad väga hästi õnnestunud ei ole.

Mihkel Mutt kirjeldab oma Postimehes avaldatud arvamusloos riigireformijate tegevust üsna tabavalt vabamüürliku-valgustusliku projektina, kus Eestis pärast taasiseseisvumist haljale oksale tõusnud eduinimesed soovivad omalt poolt neid loonud ühiskonnale midagi tagasi anda. Noobel eesmärk, kuid paraku valdava osa nende kaasteeliste jaoks liialt kauge ja elitaarne, nagu idee autorid isegi. Valijat kõnetavad pigem käegakatsutavad probleemid nagu õlle hind, pensioni suurus ja kodulaenu intress.

Kui aga ükski erakond riigireformijate ettepanekuid osaks oma valmisprogrammist muutma ei nõustu, jäävadki need eliidi mõttemängudeks, millest valgustunumad ehk aeg-ajalt kuluaarivestlustes räägivad kui millestki, mis oleks võinud olla. Sellest oleks aga pagana kahju, sest mõtted on head ja moodsa Eesti riigikorraldus vääriks kaasajastamist. Sest nagu ütleb ka riigireformija Olari Taal: Eesti praegune riigikorraldus mõeldi välja siis, kui lehmi lüpsti käsitsi ja heina niideti vikatiga.