Sada ootust võimuliidule

Äripäev soovitab täna riigikogu ees ametivande andvatel Jüri Ratase teise valitsuse liikmetel hoolega lugeda, mida soovitavad meie küsitletud Eesti ettevõtjad, juhid ja arvamusliidrid. Äripäeva küsimusele „Milline peaks olema valitsuse prioriteetne tegevussuund?“ andis ligi 300 küsitletust vastuse umbes kolmandik. See näitab, et ühiskonna eliit pole Eesti edasise käekäigu vastu ükskõikne, vaid tahab selless aktiivselt kaasa rääkida. Pigem muutused kui tuim stagnatsioon, kuid muutused peavad olema põhjendatud.

Ootuste osas rõhutas lõviosa vastanuist esimese asjana vajadust leevendada viimase aja poliitilistes tõmbetuultes võimendunud pingeid ühiskonnas. Pidev konfliktiolukord pärsib avalikku debatti, tähelepanu hakkab minema ebaolulistele detailidele, mürale ja spinnile, mille tulemusena sündivad otsused ei pruugi olla Eesti majanduse ja laiemalt riigi huvides. President Kersti Kaljulaidi pakutud 100 vihavaba päeva on vahest liiga belletristlik, kuid lihtsalt viisakas käitumine on mõistliku dialoogi vältimatu eeldus.

Vastustest tuleb selgelt esile, et praegune võimukoalitsioon ei alusta erilise avaliku krediidiga. Valitsuse suhtes ollakse ennem ettevaatlikud, et mitte öelda skeptilised. Muu hulgas mainivad kümned otsustajad, et ei usu retoorika muutust, mille vajadust eelnevalt rõhutasime. Selles võib näha nii halba kui ka head. Ühest küljest on valitsusele usaldusväärsus otsustades ja langetatud otsuseid seletades kahtlemata tähtis. Teisalt oleme küllalt näinud, kuidas liigsed lootused argielu reaalsuses põrmuks pudenevad, kuidas valimistel mandaadi saanud võimukandja astub ametisse kui päikesekuningas ning rahva pettumus ja kibestumus tuleb suur.

Kujunenud kõhklev hoiak on kõigiti loogiline, arvestades peamiselt EKREsse kuuluvate ministrite senist avalikku tegevust opositsioonipoliitikutena. Samas annab see valitsusele ka soodsa lähtepositsiooni – võimaluse edukate sammudega ootusi ületades üllatuspunkte noppida. Näiteks bürokraatia ja riigikapitalismi vähendamine riigireformiga, õnnestunud pensioni teise samba reform, soliidne avalik suhtlemiskultuur võiksid olla need teemad, millega positiivselt silma paista.

Sellesse, et ettevõtjad rõhutavad stabiilsust ja maksurahu, saab suhtuda kaheti. Selles võib näha Eesti senise eduloo hoidmise tahet. Jah, me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, SKT on kasvanud, Eestil on rahvusvaheliselt väikese innovaatilise digiriigi kuvand. Samas on ettevõtjate loogikas „las jääda kõik, mis hea“ alati varjul ka pisuke annus mugavust. Ilma riskijulguseta, teistmoodi mõtlemata, loominguliste, ootamatute lahendusteta aga äris edu ei saavutata.

Riigi rahandust puudutavaid pikaajalisi otsuseid tuleb samas teha loomulikult kaalutletult ja targalt, arvestades täpseid andmeid ja parimat analüüsi. See kehtib nii reformide, laenud kui ka suurte taristuinvesteeringute kohta. Kindlasti tasub aga tähele panna ettevõtjate peaaegu ühehäälset muret tuleviku pärast. Asjata ei rõhutata haridusse ja teadusesse suunatud investeeringute tähtsust, samuti muret tööjõu pärast. See viimane ei ole kellegi kuri väljamõeldis ega poliitiline kampaania, vaid probleem, mida Eesti ettevõtetes iga päev lahendada tuleb.

Vaimulik ja teoloog Toomas Paul kutsus Äripäeva küsimusele vastates leidma koosmeelt, et „harali kiskuvad koalitsioonipartnerid mõistaksid, kuidas elu ja eriti riigi valitsemine ja majandamine on kompromiss, ning oleksid valmis utoopilisi soove kõrvale jätma“. Mõttekäik, mis sobib iga uue valitsuse stardipakuks.