Rahvusarhiiv – avatud 24/7

Igaühe arvutis ja nutiseadmes on kliki kaugusel enam kui 20 miljoni arhiividokumendi digikujutis, üle 600 000 foto, umbes 55 000 ajaloolist maakaarti, rohkem kui 4700 filmi ja üle 1300 helisalvestise. Rahvusarhiivi kogudes leidub ärgitavat igas eas inimesele, nii professionaalidele kui asjaarmastajatele, nii kodumaal kui üle ilma.

Kui maailmas võib arhiivide ajalugu mõtestada kolme aastatuhande pikkusel ajateljel, siis Eestis säilinud vanim kirjalik allikas pärineb 13. sajandi keskpaigast. Rahvusarhiivi vanimale osale pandi alus baltisaksa arhiivitraditsioonide toel. Eesti oma arhiivindus loodi aastatel 1920-1939, oluliseks tähiseks oli esimese arhiiviseaduse vastu võtmine 1935. aastal ja kutseühingu moodustamine 1938. aastal.

Nõukoguliku sovetiseerimise tingimusis murenesid endised põhimõtted, arhiividele pääses ligi vaid erandkorras, enamik arhiividokumente salastati, näiteks 1941. aastal keelati ENSV arhiivides genealoogilised ehk suguvõsa uurimistööd. Olukord muutus 1980. aastate teises pooles, kui perestroika tingimustes hakkasid arhiivid tasapisi avanema. 1998. aastal vastu võetud Eesti teine arhiiviseadus desovetiseeris lõplikult arhiivihalduse ning piiritles ühtlasi äriarhiivide tegutsemise alused.

„Võib julgelt väita, et peaminister Mart Laari valitsuse kavandatud omandireformi ei oleks olnud võimalik teostada, kui meil poleks arhiiviandmed säilinud. Õnneks enamik neist arhiividest ei hävinud Teises maailmasõjas,“ ütles Pirsko ning lisas, et oma panuse otmandireformi läbiviimisel andsid ka visad arhiivitöötajad.

Pirsko sõnul on uus sajand pöördeliselt muutnud nii arhiivihaldust kui arhiivikasutust. Alates 2005. aastast saab arhiiviallikatega tutvuda koduarvutist, see kümnekordistas hoobilt arhiivikülastajate arvu. Samal ajal avanes veebipõhine ligipääs ajaloolistele filmidele, helidele, fotodele ja maakaartidele ning alustati digisündinud dokumentide üleandmisega rahvusarhiivile. 2010. aastaks oli rahvusarhiivi teenuste kasutamine suurenenud sada korda.

Viimasel kümnendil on pidevalt kasvanud analoogkandjate digiteerimine ja digisündinud ainese vastuvõtmine. 2012. aastast kehtiv arhiiviseadus, järjekorras kolmas, sätestas optimaalsed õiguslikud tingimused üleminekul digitaalsele dokumendi- ja arhiivihaldusele.

„Eesti arhiivinduse praeguses arengufaasis maksab tõdemus: kui arhiiviallikat ei ole internetis, siis seda ei olegi olemas,“ lausus Pirsko. „Aastas külastatakse rahvusarhiivi 1,5 miljonit korda ja 99,5 protsenti visiitidest toimub veebis.“

Murranguline sündmus rahvusarhiivi jaoks oli peahoone Noora avamine Tartus 2017. aasta veebruaris. „96 aastat pärast arhiivikomisjoni esimest koosolekut koliti meie maa ja rahva vanimad arhiividokumendid nõuetekohastesse oludesse,“ kommenteeris Pirsko. „Kõige olulisem on see, et suutsime taastada võime võtta vastu ja hoiustada uusi kogusid nii paberil kui digitaalsena. Saame rahulikult uusi säilikuid vastu võtta vähemalt kümme aastat.“

Rahvusarhiiv täiendab kogusid, juhindudes kaasaegsest hindamisteooriast, mille kohaselt on esmaseks mõõdupuuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku olulisus ühiskonnas. Kui avaliku sektori puhul on tekkiv arhiiviväärtuslik teave teada, siis erasektori puhul see pole nii. Seepärast algatas rahvusarhiiv Eesti Vabariigi juubeliaastal kampaania ja kogumisprojekti „Eesti ettevõtted 100+“. Projekti eesmärk on tuua ettevõteteni sõnum, et erasektoris – nii 1990. aastatel alustanud ettevõtetes kui ka uutes, näiteks idufirmades – tekkiv pärand on jäädvustamist väärt.

„Riigi edukus sõltub ettevõtete panusest, ettevõtluse ajaloota ei saa tulevikus kirjutada Eesti majanduse ajalugu.,“ rääkis Pirsko. „Tahame, et ettevõtjad teadvustaksid endale, et ka neil tekib arhiiviväärtuslikku ainest. Rahvusarhiiv soovib anda endast parima, et ettevõtete tegemised jääksid osaks meie ühiskonna kirjalikust mälust. Koostöös ettevõtetega võtame vastu nende varasemate perioodide arhiive, olgu paberil või digisündinud teabena.“ Tema andmeil on tänu kampaaniale tekkinud juba töine kontakt ligi 50 eraettevõttega.

Kui kümmekond aastat tagasi tundus vabatahtlike entusiastide kaasamine arhiiviallikate süvitsi kirjeldamisse revolutsioonilise mõttena, siis nüüd on ühisloome muutunud rahvusarhiivi igapäevaseks töölõiguks, ütles Pirsko.

Esimene ühisloomeprojekt käivitus 2014. aastal, kui sajad arhiivihuvilised hakkasid sisestama Esimeses maailmasõjas osalenud eestlaste nimesid. Teise projekti raames said kirja 19. sajandi keskel Tartu linnas elanud elanikud koos elukohtadega. Käimasolevate projektidena on igaühel võimalik anda oma panus vallakohtutes arutatud kohtulugude kirjapanemisse või Vabadussõjas osalenute tuvastamisse.

Eesti eri paigus tegutsevate aktiivsete kogukondade ehk küla, valla, seltsi vm eestvõttel on veebi jõudnud kogukondade fotopärand. Varasemast enam kasutab rahvusarhiiv sotsiaalmeediat, aga ka mitmeid muid algatusi, mis paeluvaid ajalooallikaid erineval moel tutvustavad: arhiivikino seansid, kuraatorinäitused, loengud ja vestlusringid. Koostöös koolidega aitab rahvusarhiiv koostada temaatilisi õppematerjale, viib läbi arhiivitunde ja -ekskursioone, aitab luua õpilasfilme ja osaleb programmis „Kutsu arhiiv kooli“. Täiskasvanukoolituse raames on väga populaarsed uurijatunnid, üha suurem huvi on ka e-koolituste vastu.

Koduleht www.ra.ee, iseteenindus www.ra.ee/vau