Mare Pork: kohustuslik lugemine igale juhile

Äsja Äripäeva Raamatuklubis ilmunud raamat „Targem, kiirem, parem“ on üks maailma äriraamatute möödunud aasta tippe. Duhiggi eelmine raamat „Harjumuse jõud“ ilmus 2012. aastal ja on olnud sellest peale maailma äriraamatute edetabelite tipus. Duhiggi raamatutest räägib Mare Pork.

Miks Charles Duhiggi nii kõrgelt hinnatakse?

Duhigg kuulub sellesse (pea)voolu, mis tegeleb teadvustamata protsessidele ligipääsu otsimisega, sealt leiame ka Kahnemani „Kiire ja aeglase mõtlemise“, Dan Ariely „Irratsionaalse inimese“, Heath’ide “Otsustamise 4 sammu” jpt. Ta püüab juhtimispsühholoogia rakendamisvõimalusi näidata ega lihtsusta liialt uurimistulemusi. Teadvustamata protsessidele ligipääsu otsijad proovivad aru saada näiteks sellest, kui suur osa otsustusprotsessidest on teadvustamata või kuidas saada harjumuste muutmisel teadvustamata osa kontrolli alla.

Charles Duhiggit võib vabalt pidada selliseks inimeste juhtimise kriminaalkirjanikuks, kes kirjutab nii, et lugeda on põnev, aga kurjategijat romaani lõpuks päriselt kätte ei saada. Õnneks jätab autor mitmeid juhtlõngu, mida peab ise lahenduse leidmiseks meeles pidama. Inimese juhtimine – nii enda kui teiste – ongi nagu kurjategija tabamine: ega see kuigi hästi ei õnnestu.

Veel teeb Duhiggi põnevuskirjanikuks see, et ta valib oma näidetesse sageli väga eksistentsiaalseid teemasid: lennukatastroof, Israeli luure, Ameerika julgeolekutöötaja röövimine, vastsündinu seisundi märkamine imiku surma vältimiseks. Duhigg kirjeldab, mida psühholoogiline analüüs nende asjade mõistmisel võimaldab ja mis neil juhtudel tegelikult psühholoogilisel tasemel toimub. Me saame teada, mida selles valdkonnas tänapäeval teatakse ja kaugel ollakse rakendustega.

Mis on „Harjumuse jõu“ fenomen?

Duhiggi esimene raamat „Harjumuse jõud“ andis kätte mitu olulist võtit tahtele allumatute protsesside juhtimiseks. Inimene, kes oma halbade harjumustega võitleb, tunneb suurt kergendust, kui saab teada, et harjumusi ei saa päriselt välja juurida, aga neid saab asendada ja on olemas sellised trikid, mis võivad su halvast harjumusest päästa ja õpetada paremini oma saatusega „peremehetsema“. Seejuures toonitab Duhigg, kui oluline on inimese usk. Ei piisa sellest, et sa tead ainult harjumuse käivitajat ja tasu, vaid loeb see, et sul on usk muutuse võimalikkusse. Duhigg on öelnud: „Et muudetud harjumus püsima jääks, peavad inimesed uskuma, et muutus on võimalik.“

Duhigg rõhutab oma raamatus ka kollektiivsete heade harjumuste sisseseadmise jõudu. Kas sellel on tõesti nii suur mõju, nagu Duhigg väidab? Kui suur roll on siin juhil?

Rühma surve on võimsa sotsiaalset käitumist reguleeriva mehhanismina kindlasti olemas. Veel ei teata piisavalt kõikvõimalikest rikkalikest mõjuritest. Duhigg kirjutab palju organisatsioonikultuurist. Ka organisatsioonikultuuris on mitteteadvustatud osa hästi suur, see väljendub kirjutamata reeglites, kommetes, sümbolites - selles, kuidas tajutakse õhkkonda ja milliste märkide järgi otsustatakse, kas läheb hästi või halvasti. Duhiggi raamatud annavad selle kohta palju viiteid ja vihjeid.

Juhi roll organisatsioonikultuuri kujundamisel on ülisuur. Kui juht nt inimesi kogu aeg katkestab, siis see muutub eeskujuks. Kui tippjuht tõstab häält, siis arvavad ka keskastmejuhid, et see on lubatav jms. Mida rohkem juht enda mõju teadvustab, seda rohkem ta saab sellega midagi teha. Duhiggi raamatud annavad palju mõtteainet teadvustamata ja halvasti teadvustatavate protsesside juhtimise kohta.

Duhigg toonitab nii meeskondade toimimise kui ka organisatsioonikultuuri osas psühholoogilise turvalisuse tähtsust. Mul seostub see Erik Eriksoni baasusalduse mõistega. Psühholoogiline turvalisus on vaieldamatult nii suur üldistus, et kuulub pigem uuringutega tõestamist mittevajavate tõdede hulka.

Olete ise tegelenud inimeste harjumuste muutmise võimalustega. Kas Charles Duhiggi lähenemine on teie praktikas toiminud?

Loodetevasti ikka on, sest Duhigg esitab üldistusi, uuringutele toetuvaid seaduspärasusi. Ma tahaksin siinkohal vastandada seaduspära ja eripära. Igal inimesel või organisatsioonil on toimimise seaduspärasuste kõrval väga palju eripärasid, mis on tulemuse jaoks üliolulised – sageli on nad küll halvasti sõnastatavad, aga on tajutavad ja seetõttu arvestamist võimaldavad. Duhiggil on selle kohta häid näiteid, kuidas teadlased esitavad järjest uusi ja täpsemaid küsimusi. Iga lugeja võiks mõtelda, kuidas avalduvad seaduspärasustele lisaks tema enda või tema organisatsiooni eripärad, sest just nende märkamine ja arvestamine toob kaasa vajaliku muutuse ja edu.

Olen sageli imestanud, kas tõesti need psühholoogid, kes igal võimalusel teadusega “liputavad”, ei tea, kui suures osas “tõenduspõhisus” ei kindlusta konkreetset tulemust. See on ka lohutus kõigile raamatu lugejatele, et sealt saab küll idee, aga ikka ise peab vaatama, kuidas see konkreetses organisatsioonis rakenduks. Tuleb õppida n-ö õhku lugema, suurt plaani (tervikpilti) nägema ja eripärasid ära tundma. Sellest kirjutab Duhigg veenvalt.

Olge julged, tehke seaduspärad selgeks, aga siis keskenduge eripäradele. Võib juhtuda, et organisatsioonis toimib mingi väga isemoodi kombinatsioon, ja selle muutmisega tuleks olla ettevaatlik. Väga oluline on, et ei otsita kindlaid õpetussõnu, mille järgi käia. Seaduspärasusi on oluline teada, aga erilise nüansi märkamine kindlustab otsuste edu.

Mis on põhiline, mida Duhiggi raamatutest kõrva taha panna?

Tema raamatute suur pluss on, et ta ei paku üheseid lahendusi, mida lihtsustamisest unistav inimene väga tahaks, vaid esitab uuringutele tuginevaid elulisi keerukusi. Duhigg õpetab, et lihtsustavad seosed võivad olla eksitavad ja neid on vaja vältida. Ta valgustab ka paljusid juhtimises levinud müüte ja näitab, kus need tegelike uurimustulemustega vastuollu lähevad.

Duhiggi „Targem, kiirem, parem“ on juhtimispsühholoogilise kriminaalkirjanduse hea taseme näide ja kindlasti kohustuslik lugemisvara.