Rikkumata inimesed kindlustust muutmas

„Minu selge eesmärk on see, et kui Inzmol läheb hästi, siis exit'ist [mahamüümisest] saada teatud ressurss, luua oma fond ning heategevuslikku projekti vedada,“ kinnitab ta. Väikese osa oma ajast on Rebane juba praegu seotud kahe heategevusorganisatsiooniga, ühes nõustaja ja teises rahastaja rollis. Muu hulgas saab tema toel kooliharidust veerandsada last Afganistanis ja Aafrikas. "Tahan selle tänuväärse projekti suureks kasvatada, et kaasatud oleks tuhandeid lapsi ja tuhandeid koole," kõlab tema tulevikunägemus.

Millal Inzmo maha müüakse, sõltub ka sellest, kui huvitavaks projekt kisub. „Võib-olla on põnev järgmised 20 aastat. Aga traditsiooniline exit start-up'ist on 5–7 aasta pärast. Olen arvestanud, et minu jaoks exit võiks toimuda sellisel ajal, seega kõige varem viie aasta pärast,“ sõnab Rebane.

Ettevõtjaks hakkamisele eelnes tal kümme aastat juristi- ja konsultanditööd, sh rahvusvahelises audiitorfirmas Ernst & Young. „Mulle juristi amet iseenesest hästi sobis, meeldis. Aga ma tundsin, et võib-olla suudan anda rohkem ja ka võtta rohkem riske ning vastutust,“ selgitab ta elumuutust.

Muutused toimuvad sekunditega

Üleminekuaeg viimasest palgapäevast järgmise sissetulekuni ettevõtjana polnud keeruline. „Kui peas on mõte ja motivatsioon olemas, käib see kähku. Tegelikult inimeste eludes toimuvad muutused sekunditega. Need ei toimu aastatega, kuigi mõned räägivad, et ma ei saa seda või seda teha, võtaks nii kaua aega,“ kinnitab ta.

2014 alustas ta koos abikaasa Risto Klauseniga äriprojekti NanoID, mille tooteks olid imepisikesed seerianumbriga turvaelemendid, millega saab tuvastada erinevaid varasid. Klausen teadis endise võidusõitjana, et sarnast lahendust kasutatakse mootorrataste märgistamiseks, aga need tulid ratta pealt kergesti maha, olid plastikust ja liiga suured – nii sündiski idee, milles nähti potentsiaali.

„Mõtlesime, et esemeid, mida saaks märgistada, on tohutult palju ja peaksime väikeettevõttena võtma fookuse. Kuna rattavargus on maailmas suur probleem ning tõhus lahendus puudub, otsustasime luua rattaregistri Bike-ID ning hakata märgistama nende turvaelementidega jalgrattaid,“ kirjeldab Rebane edasist.

Idee sattus Eestis viljakale pinnasele, registreeritud on mitukümmend tuhat ratast, ka politsei kasutab seda jalgrataste tuvastamiseks. Suvel 2015 pääses Bike-ID Saksamaa ärikiirendissse Startup Bootcamp. Seeläbi investoritelt saadud 215 000 eurot suunati suures osas tootearendusse.

Samas mõistsid Bike-ID tegijad, et registrist ja turvamärgistusest ratta kaitsmiseks ei piisa, nii jõuti kindlustuse teemani. Bike-ID-le lisandus rattakindlustuse äpp, mis valmis koostöös If Kindlustusega. „Kui käisime mööda Euroopat ringi otsimas kindlustuspartnerit, öeldi meile, et miks ainult jalgrattad, olete loonud nii vinge asja, et seda äppi tuleks kasutada kõikide varade kindlustamiseks,“ jätkab Rebane.

Pööre ärimudelis tõi rahastuse

Kaks aastat tagasi toimuski Bike-ID ärimudelis pööre: ratta turvalisusele keskenduvast idufirmast sai kindlustusala idufirma Inzmo, mille üheks kaubamärgiks jäi Bike-ID. „Eesmärgiks oli luua erinevaid IT-tehnoloogiaid, mis aitavad kindlustusandjatel muuta oma protsessid ja kliendikommunikatsioon efektiivsemaks, maandada kahjukäsitluses riske,“ tutvustab Rebane uut suunda.

Viimati nägi kindlustussektor tema väitel innovatsiooni sadakond aastat tagasi. „Kõik protsessid on jäänud samaks. See ei tööta enam, eriti uue generatsiooni jaoks, kes on harjunud tooteid ja teenuseid ostma nii, et swipe'ivad ekraanil paremale-vasakule,“ sõnab Rebane.

Tema sõnul on kindlustusandjad öelnud, et hea, et Inzmo on loodud kindlustusvõõraste inimeste poolt. „Oleme rikkumata. Kui kindlustusandja esimene reaktsioon oleks meie ideede ja lahenduste peale, et see pole võimalik, siis me oleme kas nii julged või naiivsed, et peame võimalikuks. Teame, kuidas mingeid uusi lahendusi ellu viia, ega lase end segada,“ põhjendab ta.

Ka Inzmo pääses varases faasis ärikiirendisse USAs. „Hetkel, kui tegime pivot'i ehk muutsime oma ärimudelit, toimus meie jaoks uus avanemine. Saime USA kiirendisse, saime investeeringu. Meie vastu hakkasid kindlustusfirmad huvi tundma,“ kinnitab Rebane.

Ärikiirendi 500Startups investeeris Inzmosse 125 000 dollarit ning sai vastu viieprotsendise osaluse ettevõttes. Rebane veetis San Franciscos kuus kuud, õppides äriarendust. „Tuled sealt tagasi ning tunned, et kõik on võimalik. Sind õpetatakse, kuidas ennast, oma ettevõtet müüa. Võtadki normaalsena, et leidmaks 1-2 investorit, räägid 200ga ning 198 neist ütleb sulle ei, et mine koju tagasi. See on normaalne, aga sa ei löö kartma, see on osa protsessist,“ kinnitab Rebane.

Tänaseks on nii USA ärikiirendi kui ka teised varased investorid Eesti kindlustusidufirmast väljunud, sest mullu novembris sai Inzmo uueks investoriks Šveitsi kindlustusettevõte Helvetia, mis ostis kõik varasemad investorid välja.

Rebase sõnul oli diil kasulik nii San Francisco kiirendile kui ka teistele äriinglitele. „Tavaliselt on äriinglid ettevõttes sees 5–7 aastat, meie puhul mõni alla aasta ja mõni üle kahe aasta. Kuna tegu oli varajase lahkumisega, tahtsime, et hind oleks senistele investoritele õiglane. Teisalt teadsime, et kindlustusäris raha liigub,“ kinnitab ta.

Suurim potentsiaal asub Saksamaal

50% Inzmo eest tasus Helvetia läbirääkimiste järel 2,3 miljonit eurot, mis Rebase sõnul on suurem summa, kui šveitslased alguses pakkusid. Suuri vaidlusi polnud, sest tahe koostööga edasi minna oli mõlemalt poolt tugev.

Kuidas aga leidis Eesti idufirma üldse kontakti Šveitsi kindlustusettevõttega? Bike-IDga Saksamaal kiirendis olles võtsid nad ühendust sealse tehnoloogiaettevõtete finantseerimise fondiga. Selgus, et fond investeerib vaid tehnika arendusse, ent eestlastel oli vaja raha turunduse jaoks. Bike-ID kontaktisik fondis aga pani tiimile silma peale ning kui ta läks kaks aastat hiljem Helvetia riskikapitalifondi juhiks, võttis Rebasega ühendust.

„Kuna olime just alustanud Helvetia mobiili- ja rattakindlustuse pakkumist Eestis, mängisid asjad omavahel kokku. Need inimesed, kes andsid meile toote, soovitasid tugevalt Helvetial meisse ka investeerida, sest nägid meie tehnoloogial enda äri jaoks suurt väärtust,“ lisab ta.

Šveitsis on Inzmo fookus kindlustusandja peal, kellele Eesti idufirma pakub tehnoloogiat, Eestis aga toimetab firma põhiliselt kindlustusvõtja suunal maaklerina. „Eesti on kindlustusmaastikul, ma julgen öelda, kümme aastat ees. Need teenused, mida meie oleme kindlustuses harjunud kasutama, alates online'is kindlustuse ostmisest ja kahjude esitamisest, need on meil olnud juba kümme aastat. Mujal maailmas toimub kindlustuse sõlmimine ikka veel Excelis,“ väidab Rebane.

Suurima käibe toob Inzmole oskusteabe ja tarkvara müük kindlustusandjatele. „Teeme päris suuri projekte, eriti Helvetiaga Šveitsis. Kliendid tulevad Helvetia poolt ning meie pakume tehnoloogia ja know-how ja selle pealt teenime,“ selgitab Rebane.

Inzmos on Eestis tööl üheksa inimest, põhiosa neist arendajad, lisaks IT-projekti juht ning disainer. Lähiajal hakkab ettevõte otsima Kesk-Euroopasse äriarendustiimi. „Nii palju on juba valmis arendatud, et peab panema rõhu müügile, otsima uusi korporatiivpartnereid, kelle kaudu kliendibaasi kasvatada ja kindlustust müüa,“ põhjendab Rebane.

Šveitsi järel minnakse Austria ja Saksamaa turule, kus ka Helvetia tegutseb. Saksamaad nimetab Rebane Inzmole kõige atraktiivsemaks turuks. „Eestis on mentaliteet pigem selline, et kindlustan siis, kui midagi on juhtunud. Kui mul on see valu käes ja ostan uue seadme, siis kindlustan. Kesk-Euroopas toimub kindlustamine preventatiivse meetodina,“ kinnitab ta.

See tuleb välja ka kindlustuspreemiatest: kui eestlane kulutab kindlustusele aastas 200 eurot, siis austerlane ja šveitslane 2000 eurot.

Siiski ei hakka Inzmo Kesk-Euroopa riikidest otsima eraisikutest kliente. Kliendibaas saadakse äripartneri kaudu, erinevate elektroonikamüüjate, rattamüüjate, telekomide ja korporatiivpartnerite kaudu.

Pool tööaega möödub Šveitsis

Praegu toimetab Inzmo Helvetialt saadud investeeringust, aasta lõpuks peaks jõutama nulli. Siis hakkab Inzmo ise tulu teenima, millest on võimeline tegevust jätkama ja laienema. Uut rahastusvooru neil hetkel plaanis pole.

„Teame oma kogemusest, et kui sul raha on, siis tullakse juurde pakkuma. Nii et meil on valikuvõimalus, kas me võtame ja teeme natuke suuremalt või ei võta ning kasvame orgaaniliselt,“ ütleb Rebane.

Ettevõtte juhtimises on šveitslased jätnud eestlastele vabad käed. Muidugi peavad nad andma investorile ülevaate finantsidest, tegevusest, uutest projektidest jms. Inzmo juhtidena käivad Rebane ja Klausen vaheldumisi Šveitsis, veetes seal pea poole tööajast. Rebase e-kirja all on kolme riigi mobiilinumbrid – Eesti, Austria ja Šveits – ning ta vastab neile kõigile.

Idufirma puhul pole muidugi miski väga kindel, ka mitte särav tulevik. Näiteks läheb midagi valesti, turg muutub, partner lõpetab koostöö vms. Halvemal juhul peavad omanikud firma tulusa mahamüümise asemel hoopis selle tegevuse lõpetama.

„Sellest pole midagi,“ kostab Rebane kirjeldatud stsenaariumi peale. „Siis vaatame, et oli tore protsess ja toredad inimesed, kellega sai koos töötada. Ja on metsikult uut kogemust, uusi teadmisi. Sellele tuleb lihtsalt tänulik olla ja nende teadmistega edasi minna, võtta uus väljakutse vastu,“ selgitab ta. „See, kui mingi projekt ei õnnestu, ei tähenda, et inimene on ebaõnnestuja, ei. See oli lihtsalt selline õppetund. Ja et mis järgmiseks,“ lisab Rebane.

Rebane: juht on eelkõige hea psühholoog

Juhtimiskonverentsi kavas nimetatakse Teid sertifitseeritud elutreeneriks strateegilise sekkumise vallas. Mis selle nimetuse taga peitub?

Minu jaoks juht on eelkõige hea psühholoog, kes peab oskama mõista oma tiimi vajadusi, näiteks kus nad on oma arengus kinni jäänud või mida juurde vajavad. Sealt jõudsin lifecoaching'uni, et mõista inimeste vajadusi paremini. Olen põhiliselt õppinud USA Tony Robbinsi lifecoaching'u programmis. Kui hakkasin koolitusmaterjale läbi töötama, mõtlesin, et miks hoian neid teadmisi endale, neid võiks jagada. Seetõttu otsustasin teha diplomi ja sertifikaadi, et saada paremini teada, kuidas lifecoach'i teadmisi inimestele edasi anda.

Minu huvi psühholoogia vastu on kogu aeg suur olnud. Ja need tehnikad, mida olen õppinud, on mulle sobivad ja lihtsad ka teistele edasi anda. Et kõik asjad, mida inimesed teevad, oleksid eesmärgistatud, et miks me ikkagi teeme neid asju, mida teeme.

Ka juhtimiskonverentsil räägin ühe teemana sellest. Konverentsi teema on „Oma saar“ ja selle leidmine. Räägin Pärnus, kuidas leida oma eesmärki. Lihtne on minna iga päev tööle või oma ettevõtte juurde, ent miks sa teed seda? Aitan inimestel lahti mõtestada, miks nad midagi teevad. Kui inimesel on selge arusaam ja eesmärk, miks ta midagi teeb, siis võimalused tekivad ise.

Kas koolituse järel oskate ise ka paremini endale eesmärke seada?

Jah, kindlasti. Startupper'ina on väga lihtne kuhjuda igapäevaste töökeste alla. Kogu aeg on midagi teha. Ent kas ajakasutus on ikkagi mõistlik? Iga kord, kui alustan uut projekti, küsin ka endalt, miks ma teen seda, on see parim ajakasutus. Ja kas sellel viie aasta pärast on mingit tähtsust. See aitab hästi selget fookust hoida, mis on su lõppeesmärk näiteks viie aasta pärast. Ettevõtte juhina on see hästi oluline, et kuhu ja miks ma oma aega kasutan.

Kui palju ise leiate neid asju enda puhul, millel viie aasta pärast pole tähtsust? Üha vähem?

Ikka pidevalt. Ma arvan, et 80% asjadest on ikka sellised, et mõtled, et lõpeta siin, pole mõtet sellega tegeleda. Samamoodi on erinevate projektidega, mis me ette võtame. Igasugu erinevaid koostööpakkumisi tuleb teistelt ettevõtetelt ja start-up'idelt, aga me näeme, et selle jaoks kulub teatud hulk ressurssi ning tulemuseks on, et saame jälle midagi toredat katsetada. Kui aga kogu aeg katsetame, siis millal me päris äri teeme? Teeme ikka parem päris äri.

Autor: Indrek Kald, kaasautor