Seenior – parim enne möödas!?

1. Riigikontrolör Mihkel Oviir väidab: ”Seega on täna Eestis iga vähemalt 65-aastase kohta neli tööealist inimest, aastaks 2030 kahaneb see kolme inimeseni ja 50 aasta perspektiivis on meil ühe inimese pensioni maksmiseks ainult 1,8 tööealist inimest. Kusjuures töötajaid ju veel vähem. Samal ajal aga suureneb kiiresti rahva hulgas üle 65 aastaste osakaal.” (Maaleht, 5. aprill 2010).

Neist oletustest kumab läbi uskumus, et praegune olukord, ühiskonna areng kehtib samal viisil ka 20-50 aastat hiljem. Kuid isegi seitsme aasta pärast võime elada hoopis teistes tingimustes, ka palkade ja maksumäärade osas. Lisaks toimib majandus ju tõusude-languste rütmis. Kas seda on arvestatud?

Sotsiaalmaksuseaduse § 1 on kirjas – ”sotsiaalmaks on pensionikindlustuseks /.../ vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele /.../ ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel”. Järgmises paragrahvis selgitatakse millelt/kellelt sotsiaalmaksu saadakse.

 Sotsiaalmaksu- ja riikliku pensionikindlustuse seaduse näitlikustame lihtsa valemiga T x P = S, kus T on töötajaskond (kelle palgast ja muudelt rahatasudelt makstakse sotsiaalmaksu), P on siinses käsitluses palga/muu rahatasu nn sotsiaalmaksuosa ja S nn sotsiaalraha (sotsiaalmaksete summa).

Selleks, et vajalikku sotsiaalmaksete summat kokku saada, on vähemalt kaks võimalust – kas suurendada töötajaskonna arvu T või sotsiaalmaksuosa P. Loomulikult on võimalik ka töötajaskonna arvu vähendada (!) ja sotsiaalmaksuosa suurendada (!). Viimasel juhul tuleb ka palka/töötasu märgatavalt suurendada, nt Euroopa Liidus arvestavale tasemele. (Taas täpsustus – seejuures ei ole me rääkinud tööviljakusest, tootlikkusest. Aastal 2007 oli tööga hõivatu tööviljakus Eestis ligikaudu 68% Euroopa Liidu keskmisest.

2. Eelmises punktis rääkis Oviir juttu tööealistest inimestest, töötajatest ja töökätest. Otsige paragrahvi, kus on kirjas, et sotsiaalmaksu saadakse tööealiste/töötegijate/töötajate arvu pealt.

Lähteandmeid aruteluks. Aastal 2009 oli meil vanuses 15-64 nn tööjõulisi elanikke 690 900, neist hõivatuid 595 800, ent vanusevahemikus 65-69 vastavad arvud 13 900 ja 13 200. Praegu ei lisa vanaduspensioniea tõstmine mitte eriti palju töökäsi juurde. NB! Ärge unustage, et varumängijate pingil vähemalt 100 000 töötu kätepaari ”mängu” võtmist ootamas.

Ja kõik väidetavalt selle nimel, et seenioritele vanuses 65+ saaks pensioni maksta. Siin on taas miski pahupidi pööratud. Millest/kellest on jutt? Kas (kõikidest) pensionäridest või vanaduspensionäridest? Vaetav seadusemuudatus käsitleb üksnes vanaduspensionieaga seonduvat.

Pensionäride arv kasvavat jõudsalt, kokku oli neid seisuga 2010 peaaegu 386 300. Täpsustagem, kas jutt on (kõikidest) pensionäridest või vanaduspensionäridest. Sest koguarvust on vanaduspensionäre 292 300 ehk ca 75 %.

Jääb veel tõdeda, et vanaduspensionäride arv aastail 1990-2010 suurenenud aastas keskmiselt 245 inimese võrra, kusjuures alates aastast 2001 on tegemist vanaduspensionäride arvu vähenemisega. Seevastu töövõimetuspensionäride arv on kasvanud jõudsalt, peaaegu 2 korda...

3. Milline on meie riigi rahakoti tervis? Näiteks aastal 2009 saadi maksutulusid 63,4 miljardit krooni, mittemaksulisi aga 22,3 miljardit, kokku seega 85,7 miljardit krooni. Seejuures sotsiaalmaksu tasuti/koguti 96,2% kavandatust (võrreldes 2008ga vähem 3,2 miljardit), ent käibemaksu 97% kavandatust (eelmise aastaga võrreldes 1,7 miljardit krooni vähem). Seis kõige hiilgavam ei ole.

Mõned ”arvamusliidrid” väidavad, et pensionärid ”ei anna villa ega liha”, st maksutulu neilt ei saa. Kas taoline arvamus peab paika? Loomulikult mitte, sest seenior on Eesti riigis samuti maksumaksja. Nad maksavad käibemaksu, aktsiise, töötamise korral ka tulu- ja sotsiaalmaksu, tallinlased (ja Tallinna külalised) ka nn müügi- ja paadimaksu jmt.

Muide, millest oleneb maksutulu? Kõige otsemal viisil tööst, selle loodavast väärtusest ja tegemisest ning töö eest tasumäärast. Ehk teisisõnu, kui oleme rahul allhankega/reisisaatja täitja kohaga, liidukaaslastega võrreldes ülitagasihoidliku töötasuga, siis saamegi kokku napimast napima maksetulu.

4. Kas valitsus/riigikogu on kõiki poolt- ja vastuargumente üheksa korda mõõtnud, et nüüd saak lõigata. Või on tegu järjekordse näppulõikamisega? Kui palju kõik maksma läheb? Kas töökohti jätkub nii noortele, keskealistele kui pensionieelikuist seenioridele? See muide on riigi otsene kohustus (vt põhiseaduse § 29).

Ehk on abi nn muutmiste seaduse paragrahvis 611 , kus sätestatakse, et keskvalitsus ”koostab aastaks 2019 analüüsi vanaduspensioniea mõju kohta pensionikindlustussüsteemi finantsilisele ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ning esitab Riigikogule vajaduse korral ettepaneku /.../ vanaduspensioniea muutmiseks või paindliku vanaduspensioniea kehtestamiseks.”

On aasta 2010, seadustes muutus tehtud, ent selle mõju analüüs on kavas alles aastal 2019. Kas pereelus on mõeldav nii, et elatakse üheksa aastat, teadmata milline rahaseis on, kui palju võlgu on, milline on sissetulek jne. Ilmselt nädalat kaks peab ehk teadmatuses vastu, ei enam. Ent kuis on lood äriühinguga? Kaua on äriühing oma seisu teadmata võimeline vee peal püsima? Vist kah nädalat paar. Aga kaua riik toimimiseks vajalikke andmeid ja nende analüüsi omamata tegutseda suudab? Karta on, et isegi nädalat vastu ei pea.

Nii perekonna-, firma- kui riigielu korraldamisel on pidev analüüs ellujäämiseks lausa kohustuslik. Saades vajalikke andmeid, on võimalik pere/firma/riigi toimimist vajalikul määral ja viisil koheselt suunata.

Arvamusartikli autor on E-INFO juhataja Enn Vatter.