TEDxTallinn, mida see mulle annab?

Ei mäletagi enam, kes mulle esimesena TEDi videoid näitas. Võib-olla leidsin need netis surfates. Aga ma mäletan, et pärast Ken Robinsoni videot, kus ta rääkis, kuidas koolid tapavad laste loovust ja üritavad meist kõigist ülikooliprofessoreid teha, istusin ma päris tükk aega vaikselt, äng kurgus.

Vaatasin ainiti arvutiekraani ja tahtsin midagi teha. Midagi ära teha Eesti koolisüsteemi jaoks, midagi ära teha oma kaheaastase tütre jaoks, kes läheb mõne aasta pärast kooli. Tahtsin, et veel keegi peale minu aitaks mu tütrel leida oma ande. Tahtsin, et nii läheks kõigi Eesti lastega.

2009. aastal said TEDi korraldajad aru, et ühest sellisest kohalikust sündmusest maailmas ei piisa. Inimesed tahavad kuulata oma kodulinnas nende oma emakeelt rääkivaid silmapaistvaid teadlasi, kultuuritegelasi ja lihtsaid tegijaid - saada osa nende kirglikest 18-minutilistest lugudest. Mõni kuu hiljem sündis Facebookis ka esimene TEDxTallinn,  üks teiste TEDxite hulgas üle maailma.

Kui me saalis istusime ja esimest paari ettekannet kuulasime, toimus midagi, mida kohtab vaid vapustavalt headel teatrietendustel. Kuulajatele läks esineja sügavale hinge ja – nagu hiljem selgus – tundis ka esineja sama energiat,  mis talle indu ainult juurde andis. “Kas teie vajutaksite sellele nupule siin, kui te teaksite, et maailm teie ümber muutuks sellest kaks korda paremaks, teie ise aga mitte?” küsis Mart Raukas. Alar Tamming rääkis, miks USA dollar ei ole millegagi tagatud ja kui tuksis meie finantssüsteem tegelikult on, ning Helene Vetik kirjeldas, kuidas ta väiksena aina oma maagilist rääkivat kassi ootas (see kassilugu läks mulle eriti hinge). Me kõik saime sellest üritusest laengu. Kõik.

Olen oma äri ja ameti tõttu aastate jooksul paljudel koolitustel ja konverentsidel osalenud, ent see siin oli reaalne elu – inimesed laval olid siirad, rääkisid oma lugu hingest ja rahvas ei saanud muud, kui sellele kaasa elada. Kui noor luuletaja Andrus Elbing luges oma vanglas sündinud lugu, tõusime me kõik aplodeerides püsti. Päeva lõpuks tahtsin ma, et kõik koolitused, konverentsid ja seminarid oleksid sellised – siiralt hingest tehtud ja puudutaksid kõiki osalejaid. Kas see ei peaks olema just Eesti moodi?

Otsustasin olla selle sündmuse puhul rohkemat kui lihtsalt kuulaja. Nii istusingi ühel õhtul ühes Tallinna puumaja õdusas korteris ja nägin esimest korda neid inimesi, kes TEDxTallinnat korraldavad. Dramaturg, eadlane, disainer,  koolitaja, keeletoimetaja ja ärinaine  istusid koos ühes ruumis ja ajasid ühist asja. Kõik ilma rahata tööd tegemas, kõik eelkõige endale järgmist sündmust, järgmist TEDxTallinnat loomas. “Kõik inimesed siin on minust targemad,” oli mu esimene emotsioon, kui õhtul sealt ära läksin. Soovisin olla osa asjast, mis on minust suurem.

Mõni aasta tagasi lugesin Hollywoodi mudelist: kogu filmi loov ja tootev tiim, mis koosneb stsenaristidest, näitlejatest, operaatoritest ja veel teistest, tuleb sülemina kokku vaid ühte konkreetset filmi looma ja läheb siis jälle laiali, et juba järgmises kohas hoopis teises koosseisus jälle kokku tulla. Kuidas need inimesed ei ole töövõtjad või tööandjad oma õigust taga nõutamas, vaid teevad hingest asja, mida nad oskavad ja millesse nad usuvad. Nägin seda esimest korda väikeses Eestis ja tean nüüd, et see toimib.

Inimesed TEDxTallinnal olid ja on teravad. Mitte teiste suhtes, vaid oma olemuselt ja oma valdkonnas. Nad räägivad kirglikult sellest, mida nad armastavad. Räägivad  kirglikult tulevikust ja tahavad väikeseid ja suuri asju korda saata. Ja mitte ainult esinejad, vaid ka korraldajad ja osalejad.

Täna olen ma TEDxTallinnal Salme Kultuurikeskus. Olen siin terve päeva - kuulan põrgutimees Andi Hektori lugu sellest, kuidas ta otsib osakesi, mida ehk polegi olemas, ja Erkki Peetsalu kõnelemas põhjustest, mis ühe eduka ärimehe linnast maale viivad. Imestan, kuidas Maarja Kruusmaa siinsamas väikeses Eestis leiutajaid õpetab ja noor andekas Kadi Liis Saar kolmes koolis korraga õpib. Õpin geniaalse Anna Valtoneni kogemustestmaailmakuulsa Umeå ülikooli loomisel ning näen säravat prantslannat Eva Toulouze`i rääkimas puhtas eesti keeles sellest, kuidas eestlased end näha võiksid. Ammutan teadmisi, suhtlen nende ja teiste kuuesaja särava silmapaariga kogu selle päeva.

Kui  kasvõi üksainus osaleja tulevikus midagi tõeliselt head ja olulist korda saadab, olen ma korraldustiimi liikmena tänulik. Ja osalejana lähen teen sama, mida teised – teen midagi ära, millest te kuulete tulevikus.