USA oodatud võlakriis pööraks maailma pea peale

Kui me tahame mõista, mis seal toimub ja mis saab edasi, tasub vaadata nende ennustusi, kes nägid ette nii 1989 aasta kriisi USAs , Nasdaqi kokkukukkumist 2000ndatel, kinnisvarakriisi ja Lehmann Brothersi kukkumisele järgnenut. Analüütikud, nagu Peter Schiff, Doug Casey jt, ennustasid ette ka seda kriisi ja on ühel meele selles, mis hakkab edasi saama. Kuna nad ei tööta panganduses ega valitsuses, kordub sama olukord, mis eelmiste kriiside ajal ehk teiste sõnadega: nende hääl jääb hüüdjaks kõrbes ja endiselt korratakse mantrat, et kriis tuli ootamatult.

Alustuseks natuke fakte – USA riigivõlg on praeguseks üle 14 triljoni dollari ja see on kasvanud viimase kolmekümne aastaga üle 14 korra.  Kui 1 triljoni suuruse riigivõla tekkeks kulus 350 aastat ja selleni jõuti aastaks 1974, kusjuures selle aja jooksul ehitati üles maailma võimsaim riik, siis järgneva 38 aasta jooksul on suudetud end mähkida lootusetusse võlaorjusesse ja viidud riik enneolematusse kriisi. Aastatel 2007–2010 suurenes SKP 4,26% ja riigivõlg 61%. Arvud, mis peaksid tekitama õudust juba igas majandustudengis.

USA on jõudnud olukorda, kus igast kulutatud dollarist 41% on laenatud. Kulutuste jätkamiseks laenab valitsus 2 miljonit dollarit minutis ning riigivõlg suureneb 4 miljardit dollarit päevas. Võrdluseks, Kreeka avaliku sektori võla suurus on 340 miljardit eurot ja kui juba see tekitab Euroopas enneolematut turbulentsi, siis USA olukord läheb mõistusele aktsepteeritavatest numbritest täiesti väljapoole.

Siinkohal tekib kaks küsimust: kuidas on saanud selline olukord tekkida ja mis saab edasi? Esimesele küsimusele andis vastuse juba Charles de Gaulle, kes ütles, et USA naudib maailmas enneolematut privileegi: saab oma välisvõlga arvestada oma riigi valuutas ehk dollaris, ja see võimaldab kulutada rohkem, kui teenitakse. Iga dollar, mis maailmas ringleb, on pärit USAst ja selle eest on teistest riikidest vastu antud reaalset rikkust või kaupa. Seni, kuni dollar maailmas ringleb ja USAsse tagasi kaupa otsima ei liigu, saab USA justkui tasuta kätte dollari eest ostetud kauba midagi vastu andmata. Loomulikult on see hästi lihtsustatud näide, aga kui Eesti laenaks ka ühe inimese kohta sama palju kui USA ja seda tagasi maksma ei peaks, võiks Eesti riigieelarve olla ligi  5 miljardit eurot suurem. See tähendab, et ühe aastaga saaks valmis ehitada nii tunneli Saaremaale, kiirtee Tallinna ja Tartu vahele ning raha jääks ka riigiametnike preemiateks ja kreeklaste toetamiseks.

USA olukord ei ole jätkusuutlik. Tulebki aru saada, et USA rikkus ei ole pärit mitte heast ja pingelisest tööst, vaid eelkõige laenamisest. Varsti kaunistavad ajalehtede esikülgi hüüdlaused USA võla tasumise võimatusest ja ilmuvad pikad kommentaarid, kuidas olukord sai ootamatult juhtuda.

Mis saab edasi? USA-l on praegu kolm võimalust. Esiteks, võlad ära maksta. Teiseks, kuulutada riik pankrotis olevaks ja kolmandaks vabaneda võlgadest hüperinflatsiooni abil. Ajalugu näitab, et esimene võimalus on välistatud, teist võimalust on võimalik kaaluda, kuid see tooks kaasa rahvarahutused ja üle jääbki ainult kolmas. See on ka stsenaarium, mida maailm on kõige rohkem läbi käinud. Maailma rahanduse ajalugu on kutsutud ka inflatsioonide ajalooks, eriti valitsuste esile kutsutud ja valituste kasuks toimuvate inflatsioonide ajalooks. Mike Hewitt on analüüsinud 21 hüperinflatsiooni 25 aasta jooksul ja ei näe ühtegi põhjust, miks USA ei peaks olema järgmine, sest kõik alused hüperinflatsiooni käivitumiseks on olemas.

Hoolimata sellest, kas uue finantskriisi käivitaja on USA või Kreeka, saab see olema ülemaailmne. Maailm on liiga tihedalt finantsiliselt seotud, et keegi saaks kaosest tervena välja tulla. Doug Casey nimetab praegu alles algusjärgus olevat kriisi kõige tähtsamaks sündmuseks maailmas pärast Prantsuse revolutsiooni ja väidab, et see pöörab kogu maailma pea peale.

Ka kriisi lõppu saab ette ennustada. Paremaks hakkab minema hetkest, kui majanduses tunnistatakse reaalsust ehk pankrotti lähevad pangad kes on n-ö liiga suured, et pankrotistuda, lisaks käiakse lõpuni hüperinflatsioon, mis lõpeb rahareformiga ja dollarite väärtusetuks muutmisega. Seni, kuni protsessi edasi lükatakse, jätkub uute “ootamatute” kriiside esilekerkimine.