Rogoff: miks euro peab odavnema

Järgneb Rogoffi arvamus:

Ma olen küll seda meelt, et valuutakursse pole kunagi lihtne seletada või mõista, kuid euro praegune suhteliselt tugev seis on midagi päris müstilist. Kas valuutaturud usuvad tõsimeeli, et euroala liidrite viimane „kompleksne lahendus“ euro päästmiseks jääb püsima enamaks kui mõneks kuuks?

Uus plaan tugineb keerulistel finantsviguritel ja poole suuga Aasiast antud rahalubadustel. Isegi plaani parim osa – ettepanek (milles pole veel lõpuni kokku lepitud) kanda maha 50% erasektori laenudest Kreekale, ei ole piisav selle riigi sügavate võla- ja kasvuprobleemide stabiliseerimiseks.

Millega siis seletada, et euro kaupleb USA dollarist 40% kõrgemal tasemel, hoolimata sellest, et investorid suhtuvad Lõuna-Euroopa riigivõlakirjadesse jätkuvalt suure skepsisega? Ma oskan nimetada ühe väga hea põhjuse, miks euro kurss peaks nõrgenema, ning kuus mitte nii veenvat põhjust, miks kurss peaks jääma praegusele tasemele või tõusma. Alustame sellest, miks euro peaks odavnema.

Võlakirjaostudega seotud kaks riski

Selget teed tugevamasse eelarve- ja poliitilisse liitu ei paista - see eeldaks konstitutsioonilisi muudatusi, praegune poolik lahendus on aga järjest ebakindlam. Tõenäoliselt sunnitakse Euroopa Keskpanka ostma euroala riikide (rämps)võlakirju senisest palju suuremas mahus. Lühiajaliselt võib see aidata, kuid kui riigi pankrotirisk realiseerub – nagu minu ja Carmen Reinharti uurimistöö alusel võib tõenäoliseks pidada – tuleb rekapitaliseerida omakorda Euroopa Keskpank. Kui siis euroala põhjapoolsemad liikmed seda rahaülekannet aktsepteerida ei taha – poliitiline vastuseis on tugev – võib Euroopa Keskpank olla sunnitud end rekapitaliseerima rahatrüki abil. Mõlemal juhul on sügava finantskriisi risk väga kõrge.

Mis paneb euro tugevnema?

Mis siis aga on sellises olukorras need argumendid, mis toetavad euro praegust kurssi või isegi selle tugevnemist?

Esiteks võivad investorid mõelda, et halvima stsenaariumi korral tõukavad Põhja-Euroopa riigid nõrgemad riigid rahaliidust välja, luues super-euro. Kuid ehkki see stsenaarium võib tõesena tunduda, oleks taoline lagunemine väga suur trauma, mis tooks euro järsu languse enne selle järelejäänud osa toibumist.

Teiseks võib investoritel meeles olla, et ehkki dollar oli 2008. aasta finantsturgude paanika epitsentris, olid sellel nii ulatuslikud mõjud, et paradoksaalselt dollari väärtus hoopis tõusis. Siin võib tunduda keeruline seoseid leida, kuid samas on täiesti võimalik, et hiiglaslik eurokriis põhjustab lumepalliefekti USAs ja mujal. Üheks ülekandemehhanismiks võiksid olla USA pangad, millest paljud on jätkuvalt hapras seisus, kuna nende kapitalipuhvrid on õhukesed ning portfellis tohutult kinnisvaralaene tegelikust väärtusest oluliselt kõrgema hinnaga.

Kolmandaks võivad keskpangad ja riiklikud investeerimisfondid olla huvitatud eurode kokkuostmisest, et kaitsta end riskide eest USA ja nende endi majandusele. Riiklikud investorid ei lähtu tingimata maksimaalse kasumi eesmärgist nagu erainvestorid. Kui tegelik põhjus euro tugevuse taga on välisriikide nõudlus, on risk selles, et välismaised riiklikud investorid ühel hetkel pagevad. Just niisamuti kui erainvestorid, kuid kiiremini ja kontsentreeritumalt.

Neljandaks võivad investorid arvata, et USA riskid on niisama suured kui Euroopa omad. On tõsi, et USA poliitiline süsteem näib olevat võimetu paika saama eelarve defitsiidi stabiliseerimise pikema perioodi plaani. USA Kongressi „superkomitee“, mille ülesanne on konsolideerimise ettepanekud lauale panna, võib seda küll teha, kuid pole sugugi kindel, et vabariiklased ja demokraadid on valimisaastal valmis kompromissile minema. Lisaks võivad investorid karta, et USA keskpank käivitab kolmanda n-ö rahatrüki vooru, mis võib dollarit veelgi nõrgestada.

Viiendaks ei paista euro praegune väärtus ostujõu baasil väga vale olevat. Euro 1,4 dollari tasemel on Saksa võimsa ekspordimasina jaoks odav, ilmselt saadaks hakkama ka tugevama euroga. Euroala lõunatiival on aga euro praeguse kursiga raske toime tulla. Samal ajal kui mõned Saksamaa firmad veensid töötajaid palgakärbetega leppima, et finantskriis üle elada, jätkus lõunapoolses perifeerias palkade tõus, ehkki tootlikkus ei paranenud. Kuna aga euro väärtus kujuneb põhja ja lõuna tasakaalus, siis näib 1,4 dollari tase euro jaoks mõistlik.

Lähiajal head lahendust kõigi jaoks pole

Lõpetuseks võivad investorid arvata, et euroala liidrite viimane plaan töötab, ehkki eelnevad tosin plaani on läbi kukkunud. Abraham Lincoln olla öelnud: „Osa inimesi on võimalik kogu aeg lollitada ja kõiki inimesi on võimalik mõnikord lollitada, kuid kõiki inimesi kogu aeg lollitada ei ole võimalik.“ Eurokriisi kompleksne lahendus saab osa riikide jaoks kindlasti ühel hetkel paika, kuid mitte kõikide jaoks lähemas tulevikus.

Nii et jah, on rida mõeldavaid põhjuseid, miks euro pikaleveninud kriisist hoolimata on jäänud seni USA dollari suhtes nii tugevaks. Kuid ärge lootke, et eeloleval aastal euro ja dollari kurss stabiilseks jääb või veelgi vähem, et euro tugevneks.

Copyright: Project Syndicate, 2011