Pädevad partnerid on korraliku riigihanke eelduseks

Äripäev väitis oma 21. novembri juhtkirjas „Riigihanged tammuvad ebatõhususe soos“, et praeguse riigihangete süsteemi põhiliseks veaks on eelkõige oskamatus hankeid korraldada.

Riigihangete ja nende vaidlustamise statistika, vaidlustuskomisjoni ja kohtute seisukohad ning rahandusministeeriumi nõustamispraktika seda väidet ei toeta.

Eestis viiakse läbi ca 6000 riigihanget aastas ning vaidlustatakse alla 5% hangetest. Vaidlustuskomisjon rahuldab ca 300st esitatud vaidlustusest pooled. Pakkujatel on võimalused osaleda hangete korraldusel ning küsimusi saavad hankijad ja pakkujad lahendada omavahel suheldes – näiteks küsides hankijalt selgitusi enne pakkumuste esitamist. Huvitatud isik või pakkuja, kes selgituste küsimise võimalust või kaebeõigust ei kasuta, ei peaks rääkima riigihangete või seda reguleeriva seaduse nõrgast tasemest.

Rahandusministeeriumi nõustamistegevus ja riiklik järelevalve on näidanud, et enam kui 800 hankija kogemus ning oskused on erinevad. Arvestagem siiski, et hankijateks ei ole üksnes ministeeriumid ja linnavalitsused, vaid ka ametid, äriühingud, sihtasutused ja teised isikud. On selliseid hankijaid, kes teevad aastas kolm riigihanget ning kelle tegevusele ei esitata ühtegi vaidlustust või järelevalvetaotlust. On ka selliseid, kelle vaid kaks läbiviidud hanget vaidlustatakse. Või selliseid nagu Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kelle viimased 800 riigihanget on olnud edukad ning ühtegi neist pole seni vaidlustatud.

Nõustun Äripäeva juhtkirjas tooduga, et rohkem tuleb teha ühis- ja keskset hankimist. Riik korraldab või on ette valmistamas ühishankeid juba täna – sidehange, õhtutransporditeenuse hange, vedelkütuse hange jne. Kindlasti võiksid ühishankimist rakendada ka kohalikud omavalitsused. See ei ole siiski võluvits, sest ühishanked ei tohi mahult liiga suureks minna. Muidu tekib oht, et konkurentsi olulise piiramise tõttu jäävad väiksemad ettevõtjad riigihangetelt kõrvale.

Hange peab hankija vajadusi parimal viisil rahuldama

Rahandusministeeriumile hankijate ja pakkujate esitatud nõustamispäringud ning viimati tehtud vaidlustuskomisjoni otsused näitavad, et nii mõnigi kord peavad pakkujad riigihanget halvasti korraldatuks või kehtiva õigusega vastuolus olevaks, sest ettevõtja tooted ei mahu hankija poolt määratletud tehnilise kirjelduse raamidesse.

Hankemenetluse eesmärk on hankija vajadusi parimal võimalikul viisil rahuldada. Hankija peab saama hanke eset oma vajadustele vastavalt vabalt määratleda ja ei pea arvestama pakkumust, mis sisu poolest soovitust erineb. Tõsi, hankija poolt määratletud tehniline kirjeldus ei tohi tekitada põhjendatud kahtlust, et hankija on hanget suunanud või konkurentsi kahjustanud. Selline käitumine võib tuua kaasa vaidlustuse või järelevalvemenetluse. Vaidlustuskomisjon ütles hiljuti tabavalt, et paratamatult ei saa hankija vajadustele vastata kõik turul pakutavad sama otstarbega asjad ning asjaolu, et vaidlustajal ei ole võimalik pakkuda tingimustele vastavaid asju, ei saa käsitleda põhjendamatu takistusena riigihanke avamisel konkurentsile.

Riigihangete praktika näitab, et eksivad nii pakkuja kui hankija. Hankijad ei oska vaidluse korral põhjendada hanke alusdokumentides esitatud tingimuste asjakohasust, vajalikkust ja mõõdukust. Näiteks kehtestatakse liialt palju kvalifitseerimistingimusi – muuhulgas nõutakse pakkujatelt ka ebamõistlikult suurt netokäivet.

Samas on ka pakkujate kogemuste ja oskuste tase erinev. Nii on esitatud pakkumus, milles näidati piletimüügitehingute pealt makstava tasu protsent hoopiski miinusmärgiga. Haruldane ei ole juhus, kus nõutud dokumendid või kinnitused jäetakse hankijale sootuks esitamata. Kohtud on hiljuti selgitanud, et pakkujad peavad pakkumust esitades ka hoolsuskohustust täitma ning käituma pakkumust esitades heas usus. Siiski juhtub, et lepingu saanud pakkuja ründab kohe töö tellijat, öeldes, et kokku lepitud rahaga pole võimalik tööd valmis saada. Selline käitumine ei viita aga kuidagi heas usus pakkumuse esitamisele.

Maksetähtaeg on kokkuleppe küsimus

Juhtkiri ütleb samuti, et teise hoobi süsteemile annavad praegused maksetähtajad, mis asjaosaliste kinnitusel ulatuvad isegi kuni 3-4 kuuni.

Äripäevale ei meeldinud ka rahandusministeeriumi kommentaar, millele jääme truuks ka praegu: „Hankeleping on tavapärane võlaõiguslik leping, mis allub võlaõigusseadusele.“ Seega veelkord – tegemist on lepingulise suhtega, mille aspektidega, ka maksetähtajaga, nõustuvad kaks osapoolt.  

Maksetähtaeg on hankija poolt ettevalmistatud kirjas lepingu kavandis ja see on hankedokumentatsiooni osa. Kui pakkujale selles kavandis esitatud maksetähtaeg ei meeldi, on tal võimalik enne pakkumuste esitamist teha hankijale põhjendatud ettepanek hanke alusdokumentides esitatu, sh maksetähtaja muutmiseks. Seaduslik hoob potentsiaalsetel pakkujatel täiesti olemas – nad saavad selgitusi küsides teha ettepaneku hankedokumentide muutmiseks. Seega oleks asjakohane küsimus probleemi tõstatanud ettevõtjatele – kas nende pakkumusi koostanud isikud on hankijatele sellekohaseid ettepanekud teinud?

Hankijad peaksid analüüsima, kas lepingutes nähtud maksetähtajad on asjakohased ning kas on võimalik oma haldussuutlikust tõhustada. Ka potentsiaalsed pakkujad ei peaks paremat homset ootama ja riigihangete korraldust põhjendamatult kritiseerima, vaid rakendama neile ette nähtud õigust, täites selgitusi küsides nii ka oma hoolsuskohustust.

Hoolimata mõningasest kriitikast olen seisukohal, et riigihangete korraldamise tase on hea. Möönan siiski, et riigihangete seaduse aluseks olevad Euroopa Liidu direktiivid vajaksid lihtsustamist. Selles suunas liikmesriigid ka aktiivselt töötavad ja uue hankedirektiivi eelnõu peaks meieni jõudma juba detsembrikuus.