"Pankur esitab halba uudist heana"

Minuni jõudis see äratundmine üheksakümnendate lõpus Prantsusmaal elades ja õppides. INSEAD – kool, kus ma õppisin – on tõenäoliselt üks rahvusvahelisemaid maailmas. Kooli vastuvõtmisel jälgiti, et ühegi rahvuse (ka prantslaste) osakaal ei ületaks viiendikku üliõpilaste üldarvust. Õppeasutuse eesmärk oli anda tudengitele teadmised ja mõtteviis, mis võimaldaksid värskel lõpetajal alustada lühikese ajaga oma äri ükskõik millises maailmanurgas. Eesmärgi saavutamine eeldas teiste kultuuride suhtes teatud tundlikkuse kujundamist ning ka iseenda tundmaõppimist. Ma läksin Prantsusmaale õppima usus, et olen kosmopoliit, seal aga mõistsin, mida tähendab minu jaoks minu rahvus ja kodumaa.

INSEADis rahvusvahelist äri õppides sai mulle selgeks, et ka tänapäeva globaalses maailmas on ettevõtetel väga selgesti tajutav rahvus. Coca-Cola on eelkõige Ameerika ja Sony Jaapani ettevõte, kuigi nad on esindatud peaaegu kõikjal maailmas. Siinjuures ei pea ma silmas mitte niivõrd kaubamärke ja nendega seostuvaid väärtusi, vaid ettevõtte toimimise viise. Firma rahvus mõjutab selle käitumist. Ettevõtte strateegiat ja otsustusprotsesse mõjutab see ühiskond, kus firma juhid elavad ja töötavad, ning inimesed, keda nad tunnevad ja kellega iga päev suhtlevad. Ettevõtte rahvus ja koduturg (või strateegiline turg) ei ole üks ja seesama asi.

Kui välismaalased võtavad kohaliku ettevõtte üle, muutuvad tõenäoliselt aja jooksul ka sealsed otsustusprotsessid. Kui on head ajad, jääb võib-olla kohalik töökorraldus ja juhtkond paika ning midagi peale kaubamärgi ei muutu. Majandus on aga oma loomult tsükliline. Kui tulevad keerulisemad ajad, viiakse tähtsamad otsustusprotsessid ja ärifunktsioonid tegevuse tõhustamise sildi all peakontorisse. Peakontori ja ettevõtte seisukohalt ongi see õige. Sellega koos rändavad välja ka tähtsamad ja suuremat väärtust loovad töökohad.

2008. aasta finantskriisi ajal ilmnes, et rahvus on isegi portfelliinvesteeringutel, mis peaksid ometi liikuma vabalt sinna, kus on kapitali kasvuks paremad tingimused. Headel aegadel otsisid rikaste riikide fondihaldurid ja investeerimispankurid võimalusi, kuidas saada osa arenevate turgude majanduskasvust. Niipea kui olukord muutus koduturgudel keerulisemaks, toodi raha välisturgudelt koju tagasi. Sedasi käitusid ameeriklased, kes müüsid Euroopa väärtpabereid. Sedasi käitusid ka rootslased, kui nad müüsid Eesti ja teiste Balti riikide väärtpabereid. Sama loogika alusel käitusin ka mina, tuues suure osa LHV pensionifondide portfellist mujalt maailmast koju tagasi.

Rootsi pangad viisid majanduskriisi aastatel suure osa investeerimisotsuste langetamise protsessist Tallinnast Stockholmi. Rootslastest investeerimisspetsialistide jaoks tunduvad Eesti ettevõtted võõrad, väikesed ja riskantsed. Oma kõige paremas usus ja pensionifondide osakuomanike huvides väldivad nad tundmatusega seotud riske. Selle tulemusena on Rootsi pankade juhitavate pensionifondide investeeringud Eestisse kahanenud peaaegu olematuks.

Mäletan, kuidas Eesti suurima pensionifondi juht õigustas Eestisse investeerimatajätmist sellega, et projektid, milleks Eestis raha küsitakse, on nii viletsasti ette valmistatud, et neid ei ole võimalik Stockholmis tutvustada. Tõenäoliselt oli tal isegi õigus. Siin ilmnebki panga rahvus. Rootsi panga eesmärk ega strateegia ei ole arendada Eesti kapitaliturgu. Kui Rootsi pensionifondid investeerivad Rootsi turule 55% oma varadest, siis Rootsi pankade juhitud Eesti pensionifondid investeerivad Eestisse, mis on nende nn koduturg, 0–3% varadest.

Elujõuline ühiskond vajab konkurentsivõimelisi ettevõtteid ja edukaid äriliidreid. Kui aga välismaa firmad võtavad kohalikud ettevõtted üle ning tähtsamad ja strateegilisemad otsustusprotsessid viiakse riigist välja, kannatab kohalik ühiskond. Talendid liiguvad sinna, kus sünnivad olulised otsused, ent kõige olulisemad otsused sünnivad peakontoris. Kurb on see, kui endistest edukatest ettevõtetest saavad meretaguste ettevõtete müügiosakonnad, mis viivad ellu välismaal loodud strateegiat.

Üldiselt ei võeta üle mitte nõrku kohalikke ettevõtteid, vaid hoopis kõige tugevamaid. See on kõige levinum välisturgudele laienemise strateegia. Nii likvideeritakse uue koduturu konkurents ja seejärel asutakse seda n-ö lüpsma.

Muidugi võib ettevõtjatelt etteheitvalt küsida, miks nad müüvad oma firma välismaalastele maha. Sageli on selle taga arenguks või isegi konkurentsis püsimiseks vajaliku kapitali puudus. Kust see kapital aga saakski tulla, kui välispankadel pole huvi arendada kohalikku kapitaliturgu, mis konkureeriks nende enda laenutoodetega. Välispankade juhitud pensionifondid korjavad raha kokku ja viivad selle riigist välja, sest nii on seda nende vaatenurgast võttes odavam ja parem juhtida.

Mida peaks sellises olukorras tegema ühiskond? Kas jääb üle ainult käsi laiutada ja leppida, et välismaised pangad ja ettevõtted lõimivad meid globaalsesse maailma? Kas peaksime seda protsessi toetama või hoopis korraks peatuma ja küsima, mis on selle hind? Ehk leidub võimalusi, mis on meie ühiskonnale kasulikumad? Kui meile see olukord ei meeldi, kas siis peaksime muutma praegu kehtivaid reegleid, või piisab sellestki, kui ühiskond annab selge ja üheselt mõistetava käitumisega turule oma hoiakutest teada?

Kaks aastat tagasi väljendasid Eesti elanikud üsna otsustavalt oma hoiakut Rimi otsuse suhtes lõpetada Eestis toodetud sea- ja loomaliha kokkuostmine. Rimi oli oma otsuse teatavakstegemisel üllatavalt otsekohene ja see oli ka üks põhjus, miks ühiskonna reaktsioon oli sedavõrd valjuhäälne.

Pankurid on aga rafineeritumad tegelased, kes on õppinud esitama halbu uudiseid positiivses võtmes. Kliendi jaoks mõjub ju rahustavalt, kui talle teatatakse, et nüüd on tema pangal rohkem kui saja-aastane ajalugu ja tema pensioniraha investeerivad maailma parimad spetsialistid.

Fondijuhina on minu esmane eesmärk saavutada fondiosaku väärtuse kasv. Leian, et oma juurte tunnetamine on vajalik selleks, et luua alus, millelt maailma vaadelda ja hinnata. Samuti tuleb kõike ümbritsevat avatud silmadega tundma õppida. Üleilmse turu kontseptsioon teoreetiliselt toimib, aga nagu suurema osa majandusteooriatega ikka, tuleb arvesse võtta, et tegelik elu on keerulisem ning inimestel ja ka ettevõttel on näiteks rahvus. Mõne Rootsi panga välja antud American Expressi kaardiga Coca-Colat ostes muutume küll globaalseteks tarbijateks, kuid ka maailmakodanikena peame arendama oma ühiskonda ja pakkuma teistele midagi omalt poolt.

Artikkel ilmus algselt LHV Foorumis..