Itaalia radikaal kahvlis: kuidas meeldida nii eurofiilidele kui ka fašistidele

Itaalia peaminister Giorgia Meloni otsib endiselt tasakaalupunkti, kus kohtuksid konstruktiivne Euroopa-poliitika ja populismist lähtuv kodumaine populaarsus.

“Meloni on üritanud end selgelt nende aastate jooksul etableerida, muuta end tõsiselt võetavaks ja legitimeerida end Itaalia eesotsas,” selgitas Äripäeva raadio saates “Globaalne pilk” Itaalia asjatundja ja semiootikaprofessor Daniele Monticelli.

“Selle nimel on ta üritanud ka kompromisse saavutada. Tal on seda küll keeruline teha, sest tema parteis on fašismi nostalgikud, kes ei vaata hästi sellele, et partei muutub mõõdukaks.”

See vastuolu on muutnud eriti keeruliseks poliitika Euroopa tasandil, kus ühelt poolt on otsinud Meloni ühisosa Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga, ent teisalt on tal tulnud siiski kodupublikule näidata, et ta pole eurofiilide lükata-tõmmata.

“Selles suhtes on ta sarnane [endise peaministri Silvio] Berlusconiga, kel olid suured ambitsioonid ja kes arvas, et ta on maailmaasjade otsustaja, aga tegelikult saatis ta Itaalia isolatsiooni – nagu Meloni seda praegu teeb,” hindas Monticelli.

Tema sõnul on Meloni eeskätt taktik, kes valib oma võitlusi. Samas on üldine trajektoor tal sarnane teiste populistidega.

“Kindlasti pole see veel võrreldav [Viktor] Orbáni Ungariga, aga mõned sammud selle suhtes on liigutud. Idee, et võitja võtab kõik, on Meloni leeris väga juurdunud.”

Saates selgitas Monticelli, millest lähtub Itaalia Euroopa-suunaline poliitika, kuidas positsioneerib Rooma end Moskva ja Kiievi suhtes ning millist rolli mängib selle kõige juures Hiina.

Saatejuht on Indrek Lepik.

Pilt: IMAGO / Italy Photo Press / Scanpix