Rein Oja kaitseb teatrite rahastamist – puusse pandi kommunikatsiooniga

Oja hinnangul muutus seadus läbipaistvamaks, lisati kriteeriumeid nagu uuslavastuste arv, publiku arv ja etenduste arv. "Esimest korda on olemas süsteem. Miks aga praegu on läinud nii – see oli kiirustatud ja halvasti kommunikeeritud. Asju ei seletatud ära,” arvas Oja.

Saates “Kultuur veab majandust" rõhutas Oja, et raha iseenesest ei vähenenud.

Juba aastast 2000 on räägitud, et rahastus võiks olla mahu-, mitte palgapõhine, rääkis Oja. Mahupõhine toetussüsteem soodustab tema sõnul vabakutseliste kaasamist. “Selle asemel, et hoida üks lavastaja tööl, kellele on kogu aeg vaja tööd anda, saab näiteks kutsuda kolm lavastajat mujalt. Nii saab rikastada teatrimaailma meie sees, muidu oleme nagu omas mahlas.”

Draamateatri eelarve on üle viie miljoni euro ja umbes pool sellest tuleb riigilt ning 45% tuludest teenitakse piletimüügist. Ligi viie protsendi ulatuses sõltutakse toetustest, rääkis Oja saates.

Draamateatril on sellest aastast suurtoetaja, see on UG Investments, valdusfirma, mille alla kuuluvad näiteks Utilitas ja Audi Eesti. Ettevõtte kolm partnerit, juhatuse liikmed Valdur Laid, Priit Koit ja põhiomanik Kristjan Rahu toetavad seda, mis tundub hingelähedane, kommenteeris saates Valdur Laid.

Praegusel ajal, kui optimismi on kahetsusäärselt vähe, on teater üks selliseid kunstiliike, mis pakub positiivset elamust ja elamust, mis ühendab, rääkis ta. Lisaks on Draamateater viimastel aastatel rühkimas tippvormis, põhjendas Laid, miks teatri tegemistesse panustatakse.

“See on väga kõva valuuta, kui saad öelda, et sul on igale Lehman Brothersi etendusele pileteid," märkis Laid.

Vahepealsed koroona-aastad olid keerulised, kuid kui kõik paisu tagant pääses, tõusis huvi teatriskäigu vastu hüppeliselt, ütles Rein Oja. Aga siis lõi sõda Ukrainas taas kaardipaki segi. “Kadus kogu huvi teatri, selle reklaami ja tutvustuse vastu. Arusaadavalt oli tähelepanu mujal ja kohutavalt keeruline oli teatrit nähtavaks teha.”

Lisaks tekkis sõja alul küsimus, kas peaksime Vene klassikast loobuma. “Kui sõda algas, siis hurraa-periood oli, et keelame kõik ära, mis Venemaaga seostub. Neid ideid ikka tekkis. Aga kui istud ja mõtled, saad aru, et need inimesed pole süüdi. Tšehhov pole süüdi, Tšaikovski pole süüdi.”

Samamoodi on lood kaasaegsete tegijatega. “Me ei saaks ju mitte kutsuda lavastajat, kes on Venemaalt ära tulnud ainult sellepärast, et ta on Venemaa kodanik. Kodanik küll, aga selgelt režiimi vastu,” selgitab Oja, et tema arvates ei peaks kunstnikke piirama passi järgi.