Rohepöörde algatamise õppetunnid riigikantseleis

Organisatsiooni keskkonnahoidlikumaks muutmine ehk rohepööre on riigikantseleis teemaks olnud pikka aega. Mõte muutus protsessiks siis, kui koostasime esialgse visiooni koos võimaliku lähenemise kirjeldusega. Sellest hetkest alates hakkas idee südameid võitma ja inimesed hakkasid reaalselt protsessi panustama.

Meie visioon oli samal ajal lihtne ja keeruline: luua avaliku sektori rohepöörde toimiv mudel, muutuda ise ja pakkuda see võimalus ka teistele.

Algusest peale oleme võidelnud kiusatusega võtta üks konkreetne idee ja tegeleda sellega. Näiteks panna kolleegid autode asemel keskkonnahoidlikumalt liikuma.

Jäime siiski esialgsele ideele kindlaks, sest kohe tegevustesse tormamine on küll põnevam kui mudelite loomine, kuid kindlasti ei aita see kaasa süsteemsele lähenemisele. Seega keskendusime laiemale pildile ja võimaluste väljatoomisele.

Esimene hirm oli, kas rohepööret on üldse vaja. Suhtlemine inimestega aitas nagu tavaliselt. Selgus, et rohepööret ihkavad paljud ja vastuargumentideks on pigem mõistlikud vihjed konkreetsetele riskidele, mitte põhimõtteline vastasseis. See oli hea avastus ja kindlasti andis optimismi juurde. Sama hästi läks ka juhtkonnaga: selgus, et ka seal toetatakse rohepööret ja peetakse seda oluliseks. Toona ei osanud me vastata ainult küsimusele, kus me varem oleme olnud ja miks me pole VEEL seda kõike tegema hakanud.

Teine hirm oli seotud kolleegide suhtumisega. Kas nad on lihtsalt viisakad toetajad või hakkavad tegutsema? Tutvustasime oma mõtteid erinevates formaatides ja hakkasime kutsuma meiega liituma neid, kes tundsid selle teema vastu huvi. Nii sai kolmest nii palju, nagu käimasolevateks tegevusteks vaja oli. Ehk ligi kümme inimest.

Kui projektiga hakkas liituma aina rohkem inimesi, tekkis mitu paralleelset töövoogu. Erinevates formaatides mõtlesime tihti samade küsimuste peale, kulutades aega järjekordse tausta ja vahetulemuste selgitamisele. Eesmärk oli üllas: mitte langeda bürokraatia lõksu, kus uusi ideid ja värskust tapetakse koosolekute, tegevuskavade, vastutajate ja tähtaegadega. Kuid järjekordse küsimuse peale, miks need teised kolleegid tegelevad sama asjaga, mida ka me siin teeme (ehk milleks kogu see raiskamine), tuli tõdemus, et ilma bürokraatiata me (ka seekord) hakkama ei saa. Tekkisid suuremad meililistid, ühised arutelud, plaanid, töörühmad, tähtajad, vastutajad ja muud sellist. Bürokraatia viib edasi – see oli veel üks õppetund.

Analüüsisime organisatsiooni keskkonnaaspekte kahel moel: arengustrateegia „Eesti 2035“ põhjal (tõlgendades strateegia osi rohepöörde kontekstis) ja organisatsiooni suutlikkuse hindamise kaudu (eeldades, et rohepöörde tegevusi saab integreerida organisatsiooni teistesse arendustegevustesse). Tulemuseks olid ideed, mida saame teha mitte ainult meie kontoris (rohelise kontori raames), aga ka põhitegevustes. Näiteks keskkonnaandmete integreerimine otsustusse, keskkonnamõjude hindamise võimalused jpm. Olgu siin mainitud, et hetkel on need veel tegevussuunad koos oma vastutajate ja tähtaegadega, aga me oleme otsustanud sellega tegeleda süsteemselt ja pikka aega.

Kas rohepööret saab teha ise? Ikka! Raketiteadus see ei ole, kuigi mõnda jalgratast on mõistlikum ise mitte leiutada. Kindlasti oleks seda lihtsam teha juba olemasolevas raamistikus. Meil oli selleks Rohetiigri programm, mis pakkus kahesugust abi: metoodika (loogiliselt järjestatud õppepäevade kujul) ja mentori tugi. Kuidas neid kahte omavahel kombineerida, on väga individuaalne – ühele sobib rohkem üks, teisele teine, kolmandale kombinatsioon mõlemast. Meile oli palju abi programmi raames pakutud mentorist, kes aitas süsteemsust ja fookust hoida, vajaduse korral kritiseeris (leebelt ja viisakalt) ning selgitas ilmselgeid asju nii kaua, kuni see sai ilmselgeks ka meile. Aitäh sulle, Harri!