Saneerimine nüüdsest paindlikum ja kiirem

Saneerimisseadus kehtib Eestis juba 2008. aastast ning majandusraskustesse sattunud äriühingud on kohtule selle aja jooksul esitanud sadu saneerimiskavasid. Ometi on möödunud kümnendi jooksul saneerimismenetlusi edukalt ellu viia õnnestunud vaid üksikutel. Paljuski on selle põhjuseks peetud seaduse liiga ranget ja paindumatut regulatsiooni.

01.07.22 jõustusid olulised muudatused saneerimisseaduses (SanS) ja pankrotiseaduses. Täiesti uue regulatsioonina hakkas kehtima füüsilise isiku maksejõuetuse seadus. Sellega jõuab lõpule maksejõuetuse revisjoni teine etapp, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu nn saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv.

Saneerimismenetluse üheks probleemiks on olnud selle liigne jäikus. Näiteks ei olnud võimalik saneerimiskava vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaegasid ega saneerimiskava ennast muuta. Seadusemuudatustega sätestati paindlikumad võimalused saneerimiskava esitamiseks ja selle muutmiseks, võimaldades pikendada tähtaegasid ning muuta saneerimiskava nii enne kui ka pärast kava kinnitamist.

Nüüd võib avalduse ettevõtja saneerimismenetluse algatamiseks esitada ettevõtja ise või ka ettevõtja võlausaldaja. Viimasel juhul, tuleb avaldusele lisada ettevõtja kirjalik nõusolek saneerimismenetluse algatamiseks.

Kohtule saneerimiskava kinnitamiseks esitamise tähtaega on edaspidi võimalik pikendada kuni 90 päevani menetluse algatamisest. Ka on võimalik teatud tingimustel juba kinnitatud saneerimiskava muuta, lülitades sinna nõudeid, mis olid enne saneerimisavalduse esitamist olemas, kuid mis jäid kavast välja, või muud nõuded, milleks on võlausaldaja andnud oma nõusoleku.

Ümberkujundatavad nõuded ei pea tingimata olema veel sissenõutavad, kuid need peavad ümberkujundamise ajaks siiski eksisteerima.

Teine saneerimismenetluse suurem probleemide ring seondus kaebevõimaluste ja -tähtaegadega, mis tihti venitasid saneerimismenetlust ning muutsid selle kulgemise menetlusosaliste jaoks raskesti prognoositavaks ning vähendasid seeläbi nii võlgniku enda kui ka võlausaldajate huvi saneerimise vastu. Selle probleemi ületamiseks on seadusandja kiirendanud kaebuste läbivaatamist ning, kus võimalik, kaebeõigust piiranud.

Praktikas tekitas segadust olukord, kus saneerimiskava oli kohtu määrusega kinnitatud, kuid vastav määrus oli määruskaebusega vaidlustatud ning kaebuse tõttu ei asutud saneerimiskava kohe täitma. Nimetatud ebaselge olukorra reguleerimiseks kehtestati regulatsioon, mille kohaselt ei peata saneerimiskava vaidlustamine kava täitmist.

Kui enne oli võlausaldajate rühmade moodustamine üks saneerimiskava koostamise võimalusi siis edaspidi on kohustuslik moodustada võlausaldajatest rühmad ning seadusega reguleeriti ka vastu võtmata saneerimiskava kinnitamine läbi Eesti õiguses uudse rühmade ülese kohustamise regulatsiooni.

Nimelt, kui saneerimiskava puudutab erineva õigusliku seisundiga isikuid, tuleb saneerimiskavas ette näha, et puudutatud isikuid koheldakse eraldi rühmadena. Eraldi rühmad moodustatakse vähemalt:

1) pandiga tagatud nõuetega võlausaldajatest;

2) pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatest;

3) võlausaldajatest, kelle nõue rahuldataks madalamas järgus vastavalt pankrotiseaduse § 153 lõikele 41 (lepinguga teistele nõuetele allutatud ehk subordineeritud nõuded);

4) ettevõtja osanikest või aktsionäridest, kui kavas nähakse nõude ümberkujundamise meetmena ette kohustuse asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga.

Lisaks eeltoodule võib moodustada ka muid puudutatud isikute rühmi juba nimetatud rühmade sees. Ühe rühma võivad moodustada puudutatud isikud, kellel on ühesugused huvid, mis põhinevad kontrollitavatel kriteeriumidel ja on ühetaolised. Ettevõtja lähikondsetest võlausaldajatest moodustatakse eraldi rühmad.

Kui seni tuli saneerimiskava hääletamisel selle vastuvõtmiseks saavutada igas rühmas poolthäälteenamus (2/3) ja poolt pidid olema arvuliselt vähemalt pooled võlausaldajad, siis nüüdsest peab kava vastuvõtmise poolt hääletama igas rühmas 2/3 häältega esindatud võlausaldajad.

Seonduvalt kaotati senine vastu võtmata saneerimiskava suhtes läbiviidav n-ö ekspertmenetlus, mis praktikas oli asjatult ressursimahukas ning tõi kaasa vaidlusi ja menetluse venimist.

Juhul, kui vähemalt ühes võlausaldajate rühmas saavutatakse nõutav poolthäälteenamus, saab kohus muude tingimuste täitmise korral kinnitada kava rühmadeülese kohustamise alusel.

Peamiseks kohtupoolse saneerimiskava sellise hindamise kriteeriumiks on, et ükski võlausaldaja ei oleks kava alusel ebasoodsamas seisus, kui ta oleks pankrotimenetluses. Selle kontrollimiseks peaks kohus hindama ettevõtja vara väärtust.

Seadusemuudatuse kohaselt tuvastatakse võlausaldajate huvide testiga, et ükski eriarvamusel olev võlausaldaja ei ole saneerimiskava kohaselt ebasoodsamas seisus, kui ta oleks pankrotimenetluse läbiviimisel ja pankrotiseaduses ettenähtud rahuldamisjärkude kohaldamise korral. Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus viiakse läbi saneerimiskava esitamise seisuga, võttes arvesse ka raha väärtuse muutust ajas.

Kohus võib menetlusosalise taotlusel või omal algatusel küsida saneerimismenetluses tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige ettevõtte väärtuse hindamiseks, eksperdi arvamust.

Kehtinud SanSi puuduseks oli, et saneerimismenetluse algatamisega ei peatunud täitemenetluse ega pankrotimenetluse tagasivõitmise tähtajad ning halvematel juhtudel võisid pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise tähtajad mööduda ning välja kanditud vara võlgniku pankrotipessa tagasi tuua polnudki enam võimalik. Seaduse uue redaktsiooniga sätestati, et tagasivõitmise tähtajad pikenevad saneerimismenetluse aja võrra. Siiski ei või pikendatud tähtaeg ületada kaheksat aastat enne ajutise halduri nimetamist või täitemenetluse seadustikus nimetatud tagasivõitmise tähtaegade algust.

Edaspidi peab ettevõtja saneerimisnõustajat teavitama tehingutest, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Selle kohustuse rikkumise korral võib kohus jätta saneerimiskava kinnitamata, kui seeläbi on kahjustatud võlausaldajate huve.

Ettevõtjatele on saneerimise ajal osutunud väga keeruliseks täiendavate finantseeringute kaasamine või äriühingu jooksva majandustegevuse rahastamine. Jõustunud seadusemuudatused peaks sellele probleemile tooma leevendust. Nn uue ja vaherahastuse kaitse saneerimismenetluses reguleeriti pankrotiseaduse muudatustes. Ettevõtjale saab nüüd pakkuda uut rahastust, et kinnitada ja täita saneerimiskava, kui selle suuruse, allikad ja tingimused on kohus saneerimiskavaga kinnitanud.

Vaherahastust saab pakkuda enne kava kinnitamist, kui see on mõistlikel tingimustel ja viivitamata vajalik ettevõtja tegevuse jätkamiseks, tema väärtuse säilitamiseks või suurendamiseks.

Kui ettevõtja peaks ka hiljem pankrotti minema, siis makstakse see välja pankrotimenetluse kuludena enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist ehk eelisjärjekorras.

Nüüdsest on ühemõtteliselt õiguslikult tühine iga pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt võib võlausaldaja saneerimisavalduse esitamise, saneerimismenetluse algatamise, saneerimiskava kinnitamise, vms juhul lepingu täitmisest keelduda, lepingu täitmist kiirendada, lepingu lõpetada või muul viisil ettevõtjat kahjustavalt lepingut muuta.

TRINITI maksejõuetuse ja saneerimise valdkonna advokaadid on nõustanud mitmeid keerulisi ja suuremahulisi saneerimisprotsesse, nii raskustesse sattunud äriühingute kui võlausaldajate poole pealt. Võtke meiega julgesti ühendust kui soovite selle valdkonna kohta rohkem infot või konsultatsiooni konkreetselt saneerimisega seotud küsimustes!