Keskklass parandab põrgumetsas keelatud ainega elu

Maja ette pargitud autod annavad tunnistust, et 340 eurot maksvale kahepäevasele riitusele koguneb keskklass. Tuttava soovituseta poleks olnud võimalik siia saada.

Kõik siinolijad on saanud korraldaja salajaselt meililt juhendid, kus üritus toimub ja mida peab kaasa võtma. Senimaani ei räägita otsesõnu, et hakatakse tegema seadusega keelatud psühhotroopset ainet. Korraldaja keel ei paindu isegi enne kohale jõudmist telefonis välja ütlema, millist ainet tegema hakatakse.

"Kas see on ikka ayahuasca?" küsin toru otsas.

Saan vastuseks ettevaatliku “mhmh”, mispeale lõpeb kõne kiirelt.

Enamasti on siin mehed, sekka üksikud naised. Koos korraldajatega kokku peaaegu 20 inimest. Tseremooniat oodates lamavad nad mattidel üksteise kõrval, suiguvad unne, norskavad ja peeretavad. Kõik on reas nagu oreliviled, mõnel puhul eraldab neid vähem kui meeter vahemaad. Niiviisi peavad nad kogu öö vaikselt olema, mitte rapsima ega häälitsema, et mitte teisi häirida. Seda kõike hoolimata sellest, et nad hakkava teineteise seltsis jooma ayahuasca’t, käivad siserännakul, kuni lõppeks samasse kohta unne jäävad.

Olud on siin metsapadrikus kesised. On üks pisike hoone, kus toimub tseremoonia. Tualetis tuleb käia kõrvalmajas.

Sündmuse korraldaja, kõhetu maanõid Melinda Maarjalill, kes nimetab end terapeudiks, on veendunud, et täna ei lähe siin keegi lolliks ega sure ära. Vähemalt mulle kinnitab ta, et karta pole midagi. Temaga koos hakkab tseremooniat juhtima pika patsiga Martin Oagu, kes näib olevat selliste riituste korraldamisel autoriteet ja, nagu selgub, on osalenud sellistel tseremooniatel varem ka Peruus ja Brasiilias.

Oagu sätib ruumi keskel olevale vaibale hunnikutes kristalle ja küünlaid, muutes iga natukese aja tagant nende asukohta. Ühtlasi kurdab ta, et ruumis on nähtamatu ärev võnge, mis ei taha rahuneda. Nagu sellest oleks vähe, avastab Maarjalill, et on riituse korraldamiseks maha unustanud õiged suled. Oagu püüab kristallsauadega vilkalt vehkides ruumi puhastada, endal murekorts laubal.

Pelgan, et mina olengi selle väreluse ja negatiivse võnke endaga kaasa toonud. Kardan siin sensitiivses õhkkonnas vahele jääda, sest korraldajad veel ei tea, et nende seltsis istub ajakirjanik, kes kavatseb sündmusest kirjutada.

"Juba on rahulikum,” ohkab Oagu viimaks kergendunult. Tunnen, kuidas õlult pinge mööda külgi alla jookseb.

Tseremoonia algab hilisõhtul ja kestab hommikutundideni. Keegi ei tohi lahkuda enne, kui riitus lõpeb. Samuti ei saa alustada enne, kui kõik on kohal.

Hilinejaid on kaks. Esimesena jõuab dressides kiilakas ja kartulininaga pohmellilõhnaline noormees. Korraldajad tormavad tema juurde, sest enne tseremooniat ei tohiks mitu päeva alkoholi tarvitada. Isegi seksida pole hea.

"Millal sa viimati jõid?" uurib Oagu.

"Eile. Ma ju tulingi alkoholiprobleemi pärast," ütleb hädaline.

"Ei ole hullu, joo rohkem vett. Võtame su vastu," kinnitab teine korraldaja Maarjalill.

Joomalisel kästakse minna teistest eraldi, sest korraldajate hinnangul vajab ta enda ümber rohkem ruumi. Selle jutu peale tõmbuvad kõik temast eemale nagu kurjast kukest.

Abiotsijaid on siin erinevaid. Üks paarike on sõitnud kalli maasturiga kohale Lätist. Teine paarike näib keskealine, habemesse kasvanud ja ülekaalulisel meesterahval on silmis eksinud pilk. Naisel on kaenla all valge kaisukaru, mis meenutab eeslit.

Osa siinviibijatest huvituks justkui rohkem lõpututest rännakutest, mitte sedavõrd kohale jõudmisest. Seevastu minu kõrval istub blond neljakümnendates koduperenaine, kelle mati serva on koer ära närinud. Ta on kohale sõitnud Tallinnast ja otsib rohtu raskemeelsuse vastu.

Viimaks jõuab kohale keskealine meesterahvas, kelle järele ülejäänud grupp ligi kaks tundi oli oodanud. Nüüd saab lõppeks tseremoonia alata.

Korraldajad teevad pika sissejuhatuse, tutvustades, milline on ayahuasca mõju. Nende kõrval istub veel üks noor naine ning indiaanlase välimusega mees, mõlemad on korraldajate abilised. Kõigi nende ees on mitu kannu pruunikat paksu vedelikku, mis ongi kurikuulus psühhedeelne jook. Selle saamiseks peab igaüks minema altarile, täitma oma tassi ja põhjani tühjaks jooma.

Osalejatele enne aine tarvitamist sõna ei anta. Jääb saladuseks, milliste muredega on nad tulnud. Koguni neli inimest proovib täna ayahuasca’t esimest korda. Kuid enne veel lepitakse kokku üldistes reeglites. Näiteks ei tohi keegi siinviibijatest lahkuda. Lisaks peab ära panema mobiiltelefonid, sest teistele helistamine on keelatud. Ükskõik, mis aine tarvitamise ajal juhtub.

Saabub viimane võimalus väljendada, et mina seda ainet täna ei tee. Korraldajad satuvad sellest segadusse. Oagu väitel võin ma jääda ringi ning hingamisharjutuste abil rännakule minna. Maarjalill on hoopis teist meelt.

"Sa ei saa meiega jääda, kui sa ei tee," sosistab ta.

Tema sõnul ei saa ma olla teiste osalejatega ühises energiavoos, kui ma ainet ei proovi.

Ta üritab mind veenda, et teeksin natukenegi. Kui siiski keeldun, soovitab Maarjalill mul sügavalt sisse hingata, et iseendas selgusele jõuda.

Kui olen mõned sügavad hingamisharjutused teinud, otsustan lahkuda. Maarjalill leiab, et võiksin oma hirmude ületamiseks alustada teraapiast. Tema pakub seda teenust.

Maarjalill toob minu asjad, kallistab mind kohmakalt. Erinevalt ülejäänud rahvast astun tagasi reaalsesse maailma.

Kadi lugu lõppes teistmoodi. Ta ei ole enam aastaid magama läinud, ilma et ei jätaks ööseks elutoas lambi põlema. Ta kardab, et pimedus saab ta kätte ja viib ta tagasi teistpoolsusesse. Sinna jäi ta kinni pikkadeks päevadeks pärast ayahuasca tarvitamist.

Kadi (40) tarvitas ayahuasca't ligi kuus aastat tagasi, ent sellest sai kogemus, mis kummitab teda senimaani. Nüüd räägib ta avameelselt, mis juhtus, kuid oma näoga ta esineda ei soovi, sest töötab terapeudina ega soovi kaasnevat kuulsust. "Räägin selle loo seetõttu, et inimesed oleksid nende ainete tarvitamisel ettevaatlikud," ütleb ta.

Kadi sõnul osales ta ayahuasca tarvitajate ringis Viljandimaal, kus grupis oli peaaegu 40 inimest. Kui ta sinna jõudis, olid kõik juba ennast ringi võtnud. Osalejad ennast ei tutvustanud ja korraldajad neilt midagi ka ei küsinud.

Kui Kadi oli doosi võtnud, kukkus ta järsku uude reaalsusesse. “Ratsionaalne mõtlemine kadus hoobilt, see kõik tuli nii äkki," meenutab ta.

Kadi väitel sattus ta psühhotroopse aine mõjul oma elu suurimatesse kriisidesse. "Ma ei teadnud, et need olid minus olemas. See aine kukutas mind sügavamale, kui olin võimeline minema. Minu psüühika ei saanud sellega hakkama. Istusin üksinda oma traumakohas ja mõtlesin, et suren," räägib ta.

Kadi väitel olid ringis ka abilised, aga nad olid samuti ainete mõju all ega suutnud aidata. "Teadsin, et keegi appi ei tule. Ma olin seal öö läbi üleval, suutmata liikuda," ütleb ta.

Kui Kadi pärast kahepäevast rännakut tagasi Tartusse koju sõitis, oleks ta roolis peaaegu minestanud.

"Mul polnud seda kunagi varem juhtunud, et mu teadvus niiviisi ära kaob," jutustas ta. Tema sõnul võttis ta lähimast bensiinijaamast vee ja mõtles, mida edasi teha. "Arvasin, et peaksin kiirabi kutsuma," ütles ta. Kadi võttis ühendust korraldajaga, kes soovitas mitte kiirabisse pöörduda. Küll aga paluti tal ühendust võtta Elva lähedal elava teadjanaisega.

Lõpuks selgus, et pakutud aines oli üks koostisosa ära vahetatud.

Pärast rännakuid ei õnnestunud Kadil viis ööd järjest magada. Niipea, kui ta silmad sulges, kukkus ta tagasi justkui hauatagusesse maailma. "Läksin tagasi sinna, kus olid trummihelid, loomad ja Amazonase mets. See oli väga häiriv," meenutas ta.

Kadi sõnul luges ta pärast seda kogemust surmajärgse kogemuse raamatuid. "Ma olingi täpselt selles kohas," märgib ta.

Kadi sõnul pelgab ta senimaani pimedat ja hoiab elutoas lambi öösel põlemas.

"Korraldusliku külje pealt on mul enim etteheiteid," räägib ta. Tema arvates ei tohiks ayahuasca tarvitajad oma rännakutel abita jääda ning tehtavad ained peaksid olema paremini kontrollitud. Niisamuti peaksid tseremoonia läbiviijad tema hinnangul ainet mitte tarvitama, kui nad pärast ei suuda enam ringis olijatele tuge pakkuda.

Nad ei teadnud küsimustele vastates, et ajakirjanik osales salaja nende korraldatud tseremoonial. Järgneb intervjuu terapeut Melinda Maarjalillega.

Ei saa kinnitada.

Ei saa kinnitada.

Ei saa kinnitada.

Ma olen teadvel ja jagan infot psühhedeelikumide kohta. Mul on väga palju kogemusi nendega.

Isiklikke kogemusi. Olen olnud retriitidel.

Erinevates kohtades.

Ei, minu käsutuses seda pole. Mis on selle kõne eemärk?

See on praegu väga põnev teema, sest praegu on psühhedeelikumide buum maailmas. Ameerikas on see päris paljudes kohtades legaliseeritud. Kuidas teieni jõudis info, et ma olen sellega seotud?

Teen neid küll, aga neist ei saa avalikult rääkida. See pole teema, mida ma tahaks, et mu nime alt kajastatakse. Need on rännakud väga erinevatel teemadel. Teen naisteringe ja pakun kakaod ning erinevaid asju. Avalikult sõna võtta sel teemal praegu kuskil ei soovi.

Need ained siin Eestis on küll, jah.

Loomulikult see kogukond inimesi Eestis on. Need on ained, mis inimesi aitavad. Maailmas kasutatakse neid laialdaselt, loodusest leitavaid aineid. Ja igal juhul olen looduse poolel. Olen näinud väga suuri tranformatsioone, inimesed muudavad oma elustiili. Nad saavad aru, mis on neile kasulik ja mis mitte. Paljud inimesed vabanevad oma sõltuvustest.

Ei.

Ei.

Ei.

Kuidas ma nüüd ütlen... See ei kahjusta ju kedagi. Saan aru, et need ained on illegaalsed, aga see pole kuritegelik, sest inimesed teevad ise vaba valiku.

Kuna ma olen terapeut, on mul igasuguseid kliente. Oluline selliste kogemuste puhul on integratsioon ja toetus, ka pärast seda kogemust. On jõudnud minuni lugusid sellest, et pole olnud kõige turvalisem ruum ja inimestel on pärast keeruline. Ameerikas pakutakse praegu päris hoogsalt koolitusi, kus õpetatakse psühhedeelikumide kogemust integreerima. Olen kaalunud ka seal osaleda.

Ei. Mina ei tea. Meil pole ju toorainet siin, aga eks igasuguseid asju mõeldakse välja.

Tseremooniameister on kõige kogenum inimene ringis, ta tarbib ise ka.

Osades ringkondades kasutatakse sellist varianti.

Minu teada ei ole. Kui inimene tarvitab psühhedeelikume, on seal oma ettevaatusabinõud, mida järgida. Ei ole nii, et igaüks tänavalt võiks omale neid sisse võtta. Korraldajatel, kes neid pakuvad, peab olema sõel, sest nõrga tervise puhul ei tohi neid aineid tarvitada.

Inimestega peab omama isiklikku kontakti. Mitte lihtsalt uisapäisa tegutseda selles valdkonnas. Tuleb põhjalikumalt inimese taustaga tutvuda.

Ma pole kindel, et kõik seda teevad.

Enda sõnul tegeleb ta rohkem muusikaliste sündmustega.

Ei oska kinnitada ega ümber lükata.

Mina ei tea, üldiselt tegelen muusikaliste sündmustega.

Inimesed teevad igasuguseid asju, et oma olekut või eluolu parandada. Ühed joovad alkoholi, teised võtavad antidepressante. Midagi toimub, aga ma ei tea, mis mahus. See on tundlik valdkond. Need, kes midagi seal teevad, ei räägi sellest.

Olen ikka. Need kogemused on mul seotud Peruus veedetud ajaga, kus ma elasin viie aasta vältel vahelduva eduga. Ka Brasiilias olen käinud. Seal puutusin sellega päris palju kokku, sest seal on see kõik legaalne.

Selle koha pealt ei vasta.

Erinevates riikides on seadusruum erinev.

Traditsioonilises lähenemises on nii, et kogu seltskond läheb teekonnale. Üldiselt kõik võtavad, aga väga väikest kogust võrreldes sellega, kellega tööd tehakse. Aga selle naise looga on nii, et on inimesi, kes teevad seda hästi, ja neid, kes ei peaks seda tegema. Kahjuks juhtub seda ka. Mis puutub korraldajatesse, siis neil väga suurt vastutust pole. Nemad tagavad vajalikud baastingimused ja nad peavad veenduma, et läbiviija on pädev oma rolli täitma.

Ilmselt on. Tahaks nii uskuda.

Paljudel puhkudel see nii on. Antud juhtum on kahetsusväärne. See on natuke praak. Inimest üksinda jätta pole hästi.

Enne tseremooniat peaks olema intervjuu inimesega, et olulised küsimused üle vaadata. Seda, kas tal on raskuseid vaimse tasakaaluga, peab ta võtma rahusteid või antidepressante, kas tal on kuur käsil. Kas teda on vaja haiglaraviga toetada. Sellistel puhkudel teadvust avardavaid vahendeid pole mõtet teha. Teine on võib-olla füüsiline. Inimestel on erinevaid põhjuseid ja sel puhul pole hea teha. Ettevalmistus peab olema põhjalik. Talle peab olema seletatud, mida süüa ja juua, kuidas oma füüsist hoida enne aine tarvitamist.

Ei pea, aga see on üks meetod. Kindlasti saab teisiti ka. Psühhedeelikumid aitavad kinniseid punkte harutada, kus sulle tundub, et muutus pole võimalik. Kui sul on vaid kohustused ja muu, oled justkui oma elus vangis.

"Kõige fundamentaalsem kogemus oli mul Brasiilia vihmametsas ayahuasca-tseremoonial, mis oli minu jaoks täiesti elumuutev. Üks nädalavahetus muutis kogu minu maailmatunnetust. Sa hakkad aru saama, et kogu su ärevus ja hirm on iseenda tekitatud," avas Rebane. Ta ütles, et loobus pärast seda kogemust enesele ja teistele hinnangute andmisest.

Tema sõnul muretsetakse tänapäeval liiga palju selle pärast, mida teised meist arvavad, ja iseennast piitsutatakse tagant. Niisamuti ei osata tema hinnangul elada hetkes, vaid muretsetakse liiga palju asjade pärast, mis kunagi ei pruugi isegi juhtuda.

Samuti väitis Rebane, et psühhedeelikumid võivad ravimitööstuses oodatust varem ilma teha. "Mina isiklikult investeeriksin psühhedeelikumidesse. Mul enamik sõpru Inglismaal ja Ameerikas teevad seda hetkel, sest see on järgmine revolutsioon, mis muudab täielikult tänast ravimitööstust," vastas Rebane küsimusele, kuhu võiksid ettevõtjad raha investeerida.

Rebane usub, et Ameerika Ühendriikides legaliseeritakse varsti psühhedeelsed seened, misjärel teeb seda veidi hiljem kogu Euroopa. "Näiteks Hollandis on see juba täna legaalne, inimesed saavad sellest reaalselt psühhiaatrilist abi," lisas ta.

Rebase sõnul on erinevate ülikoolide uuringud tõestanud, et inimesed saavad nendest ainetest psühhiaatrilist abi. Küll aga nentis ta, et suured ravimitööstused teevad psühhedeelikumide vastu jõudsalt lobitööd.

Psühhedeelikumidest on avalikkuses varem avalikult rääkinud ja neid põhjalikult uurinud psühholoogia magister ja suurettevõtja Alar Tamming, kes on ühtlasi kirjutanud lõputöö erinevatest teadvusseisunditest. Tema sõnul pole ta aga Eestis psühhedeelikume proovinud ega oska öelda, kuidas kohalikud tseremooniaid läbi viivad.

"Selge on see, et maailmas jätkuvad selleteemalised uuringud ja senised on tõestanud, et sel ainel on väga suur terapeutiline väärtus. Hetkel see teema mind enam ei huvita, tegelen nüüd teiste teemadega," lõpetas ta.

“Tseremooniaid korraldavad raha pärast ja oma ego toitmiseks ka oskamatud ja vastutustundetud inimesed,” lausus Kaasik. Seetõttu kasutatakse Kaasiku sõnul lihtsameelseid kergelt ära. Ta on kuulnud erinevatest kogemustest lugusid, milliseid ei soovitaks mitte kellelgi läbi elada.

Kõige selle vältimiseks soovitab ta üldse mitte ainet teha.

Ayahuasca toime võib olla ettearvamatu, enamus inimesi ei vaja nii ekstreemset kogemust. Pole vaja uskuda kõike, mida selle kohta reklaamitakse.

Ayahuasca kasutamine pole lihtsalt aine tarvitamine, see on osa rituaalist, mis peab olema nii füüsiliselt kui ka vaimselt turvaline. Turvalise ruumi loomine ja inimeste teavitamine on tseremooniajuhi ülesanne. See ei ole nii lihtne, et õpid 10 reeglit selgeks ja korraldad mitmekümnele inimesele tseremoonia. Tseremooniameistriks õpitakse aastaid ja igaüks selleks ei sobigi.

Paraku on tseremooniakorraldajaid erinevaid. Osa ei hooli või eeldavad, et küll inimesed juba teavad. Seega tuleb osalejal endal võtta vastutus oma teadlikkuse eest. Tseremooniale eelneb vaimne ja kehaline ettevalmistus, peetakse dieeti, paastutakse. Inimesed peavad teadma turvareegleid: tseremoonialt ei lahkuta enne selle lõppu, teisi osalejaid ei segata, vajadusel tuleb abi küsida. Näiteks selline pisiasi, et ennast ei lukustata kempsu, sest kui kempsus olijal peaks halb hakkama, peab keegi saama talle appi tulla.

Tseremoonial pakutavat jooki juues usaldab inimene oma tervise ja vaimse seisundi tseremooniajuhi kätesse. Kahjuks on ayahuascast saanud moeasi ja äri. Tseremooniaid korraldavad raha pärast ja oma ego toitmiseks ka oskamatud ja vastutustundetud inimesed. Just sellised reklaamivad oma tegevust kõige agaramalt kõiksugu imede lubadustega. Seega on kogemusteta inimestel, kes ayahuascat internetist otsima läheb, oht sattuda just kõige kehvemate pakkujate juurde. Seal võidakse neid mitmel viisil ära kasutada.

Leidsin oma uurimistöös, et jooke oli solgitud mittetraditsiooniliste taimedega ja koguni psühhiaatriliste ravimitega. Mõnikord korraldaja ei teagi, millest jook koosneb ja kui kange see on. Inimeste tundlikkus ja taluvus ayahuasca suhtes võib kordades erineda: doos, millest ühele jääb väheks, võib teisele liiga suur olla. Liiga suure doosiga võib saada väga hirmsa ja ebameeldiva kogemuse, millel stopp-nuppu ei ole.

Kõige kindlam viis tagada, et tseremoonial midagi valesti ei lähe, on mitte osaleda. Aga inimesed eri põhjustel siiski otsustavad seda teha. Siis tuleks selleks valida vähemalt turvaline keskkond, kus vajadusel on abi olemas, ja joogiga piiri pidada. Mõned minu uurimuses osalenud julged noormehed olid ise joogi keetnud ja omaette proovinud. Need lood olid uurijale väga põnevad kuulata, aga päris jubedad läbi elada. Ma ei soovitaks sellist kogemust kellelegi.

Heade mõjude osas nimetasid uurimuses osalejad kehalise ja vaimse tervise paranemist, tervislikumat elulaadi, hirmudest ja depressioonist vabanemist, olulisi arusaamisi elus toimuva kohta, inimsuhete paranemist, spirituaalseid kogemusi ja maailmapildi avardumist. Kliinilistes katsetes on leitud, et ayahuasca aitas muule ravile allumatu depressiooni vastu. Mitmed ayahuasca’ga seotud usuliikumistesse kuuluvad inimesed ütlevad, et nad on saanud abi sõltuvuste vastu, nt lahti saanud alkoholi liigtarbimisest. Selge see, et püsikasutajaks saavad ja uuringusse satuvad pigem need inimesed, kellele ayahuasca hästi mõjunud on. See ei tähenda, et see oleks kõigile hea.

Ohtudest on täheldatud psühhoosi teket või ägenemist, eriti vastava eelsoodumusega inimesel. Minu uurimuses osalejad mainisid halba enesetunnet tseremoonia ajal: mõni inimene võib näiteks palju oksendada, vaimset segadust kogeda, hingepiinades vaevelda, või minestada ja kukkudes viga saada. Mainiti ajutist emotsionaalset tasakaalutust pärast tseremooniat, maailma hädad häirivad rohkem kui enne. Oli raskusi kogetu seletamisel, igapäevaeluga ja olemasoleva maailmapildiga ühendamisel. Kuulsin ka juhtumitest, kus kogetu mõjul tekkis psüühikahäire, mis kestis veel pikalt pärast tseremooniat.

Sellised juhtumid on harvad, aga neid tuleks uurida ja põhjused välja selgitada. Võibolla oli põhjuseks joogi koostis või liiga suur doos või individuaalne sobimatus. Ükski asi ei saa olla kõigile ühtviisi hea. Mõni inimene ei saa maasikaid või maapähkleid süüa, mõni ei tohi aspiriini võtta, paljud on alkoholiga hädas. Kindlasti on ka neid, kellele ayahuasca üldse ei sobi.

Statistikat selle kohta ei tehta, aga oletan, et ayahuasca kogemusega inimesi on Eestis mõni tuhat ja korrapäraselt tseremooniate korraldajaid paarkümmend. Tseremoonial on tavaliselt mõnikümmend inimest, kellest paar-kolm on esmakordsed osalejad.

Küsitlusest saadud andmete põhjal oletan, et kasutajate ringi kiireim laienemine toimus Eestis aastatel 2008-2010 ja nüüdseks on kasutajate arv stabiliseerunud või vähenemas. Inimesed proovivad selle uudishimust ära. Enamus proovijatest leiavad, et see pole nende jaoks. Mõned jäävad korduvalt osalema, nad võivad esialgu väga vaimustunud olla, aga mõne aja pärast muutub osalemine enamasti harvemaks ja soovitud doosid väiksemaks. Ebamaiste ekstreemsuste isu saab täis, inimene hakkab nägema ja rohkem hindama tavalise meeleseisundi ja elu imelisust.

Paljud tulevad ayahuascast tervendust otsima. Kui see hästi aitab, siis loogiliselt peakski inimene ju lõpuks terveks saama. Mõned saavadki, ja päris terve inimene ei pea ju ühtki rohtu võtma.

Juhtub sedagi, et inimene küll käib tseremooniatel, aga ei arene edasi, ei saa oma vigadest lahti ega isegi teadlikuks. Ayahuasca proovijad on uutele kogemustele avatud inimesed ja nad jätkuvalt leiavad uusi enesearendamise viise. Juhtub, et pärast tugevaid meeleseisundit muutvaid kogemusi hakkavad inimese jaoks tööle ka leebemad, paremini kontrollitavad meeleseisundi muutmise meetodid, millega ta enne kuhugi ei jõudnud. Kui piisab unenägemisest, meditatsioonist või vabastavast hingamisest, siis ju polegi mõistlik juua paha maitsega jooki, minna kummalisele kosmilisele ringreisile, millelt iga hetk maha astuda ei saa, ja kulutada selle peale hulk raha.

Tundub, et üleilmne ayahuasca-buum hakkab tasapisi vaibuma. Esialgne vaimustus asendub tasakaalustatuma vaatega, lisaks uutele võimalustele nähakse ka ohtusid. Tuntakse muret taimede ületarbimise, vastutustundetu äri ja autentsust otsiva ayahuasca-turismi keskkonnamõju pärast. Enam polegi uusvaimsuses kõige imetletum vend see, kes sai kõige vägevamate šamaanidega kõige ehtsamas vihmametsas kõige ägedamaid kogemusi, vaid see, kes on emotsionaalselt tasakaalus, kaaslaste jaoks olemas ja oskab loobuda sellest, mida ta ei vaja. Taimede abiga universumit ja jumalat armastada on lihtsam kui kiusaka sugulasega normaalselt läbi saada. Lihtsamate ülesannete lahendamise järel ongi ju mõistlik keerukamate kallale asuda.

Eestis pole ma püramiidskeeme ega olemasolevate kasutajate poolt uute juurdemeelitamist kohanud. Mõni võib ju oma aruga sõbrale soovitada, aga see ei ole äri. Pigem on siin levinud uskumus, et taim ise valib välja inimesed, kellega töötada, ja kutsub neid, kui on õige aeg. Tseremooniajooke ei osteta, müüda ega jagata koduseks tarbimiseks, neid peetakse pühaks. Tseremooniatel osalemise eest küsitakse raha küll, ligikaudu 150 eurot öö eest.

Eestis tseremooniaid üldiselt avalikult ei reklaamita. Kui keegi seda praeguses olukorras teeb, siis ma ei soovita kellelgi tema juurde minna. Kõige agaramad reklaamijad on need, kes pakuvad kehva teenust kõrge hinna eest. Inimesed nende juudre tagasi ei tule, sõpradele ka ei soovita ja siis nad otsivadki suvalistest kohtadest uusi kliente.

Nii sellistel kui ka "vanadel headel" korraldajatel on ka mõned müügitrikid, millega osalejaid otsustama kiirustatakse.

Rahvusvahelises ayahuasca-äris on paraku tegelasi, kes koorivad inimesi nagu oskavad. Müüvad oma klientidele lisaks ayahuasca-rituaalidele ka teenuseid, lisaks joogale ja lillevannile näiteks taimseid armurohtusid ja energeetilistest parasiitidest vabastamist. Lubavad kõiksuguseid imesid, näiteks paranemist rasketest haigustest, valgustumist, vaevata edu karjääris ja suhetes, tervendajavõimeid, ja survestavad osalejaid saadud teenust nende kodulehel avalikult kiitma.

Üks kallis väljamaine retriit pakub pärast mitut tseremooniaööd inimesele lepingut, mille kohaselt ta saab tasuta uuesti osaleda, kui ta kolm uut klienti toob. Sel hetkel võib see tunduda hea võimalusena ja inimene usub, et küll ta leiab tahtjaid nii hea asja jaoks, siin on ju mõnus olla ja kõik ümberringi maksid ja kiidavad. Aga lepingu konks on see, et kui ta neid uusi kliente teatud aja jooksul ei leia, tuleb tal see suur summa oma osalemise eest uuesti maksta. Ja siis ongi internetis laiali meeleheitel inimesed, kellel hakkab lepingus määratud tähtaeg otsa saama. Nad kirjutavad mis iganes kiidulaulu selle ettevõtte kohta, et keegi sinna meelitada, oma "kvoot" täis saada ja mitte uuesti maksta seda ülemäära kõrget hinda. Vaat see on püramiidskeem.

Valget turisti nähakse Lõuna-Ameerikas sageli kui põhjatu rikast ja parasjagu lolli, keda oleks patt pügamata jätta. Ayahuascat pakutakse koguni internetis müügiks. Ütlematagi on selge, et see pole turvaline ja enamasti saavad ostjad petta.

Eesti ayahuasca kasutajad, kes minu uurimuses osalesid, on enamuses oma eluga hästi toimetulevad inimesed, kelle vaimne tervis ja vaimsed võimed on normaalsed. Nad ei ole ayahuascast sõltuvuses ega kuritarvita seda, depressiooni ja ärevust on neil kontrollgrupist vähem ja nad on oma eluga rohkem rahul ja selle üle õnnelikud - mitte viimane kui üks, aga keskmiselt.

Viimastel aastatel on ayahuasca ja muude psühhedeelikumide uurimine maailmas uue hoo sisse saanud, toimub nn psühhedeelne renessanss. Tehakse uurimusi psühhedeelikumide kasutamisest vaimse tervise heaks, sel teemal ilmuvad teadusartiklid ja raamatud, tehakse dokumentaalfilme.

Ka ärimaailmas toimuvad mitmesugused arengud - alates katsetest luua tuntud psühhedeelikumidele uusi patenteeritavaid alternatiive kuni ettevõtete ja fondideni avatud teaduse, põliskultuuride ja vähekindlustatud patsientide heaks. Natuke rohepesu ja investoritele näidatava pildi ilustamist kuulub ikka asja juurde, aga on saavutatud reaalset edu nii teaduse, regulatsiooniga toimetuleku kui rakenduste osas. Psühhedeeliateaduse uusi saavutusi ja suundumusi kajastab ka meedia. Nende põnevate teemade mõistlik, tasakaalustatud meediakajastus aitab ohtusid vähendada, teadlikkust suurendada ja konstruktiivset, tõenduspõhisele regulatsioonile suunatud ühiskondlikku dialoogi pidada.