Euroopa saatus kaalukausile

Tänavune aasta on Euroopa tuleviku seisukohalt ülimalt oluline. Esiteks peaks aasta keskpaiku lõpule jõudma Euroopa Liidu (EL) valitsustevaheline konverents (VVK), mis peab reformima ELi institutsioone ja põllumajanduspoliitikat, et tuleva aasta algul saaksid alata ELi laienemise läbirääkimised. Ja teiseks selguvad selle aasta majandustulemuste põhjal need ELi riigid, kes pääsevad 1999. a loodavasse Euroopa majandus- ja rahaliitu (EMU).

Kuigi kõik näib loogiline ja teostatav, on Euroopa integratsiooni teel veel meeletult karisid. On võimalik, et ELi sisesed lahkarvamused võivad Euroopa ühinemise asemel hoopis lõhestada.

Tosina ELi pürgiva riigi seisukoht on ühene ja selge, nemad taotlevad ELi pääsu iga hinna eest, kuna vaid see tähendab neile raudse eesriide tekitatud eraldusjoone tegelikku kadumist ning nende lääne identiteedi taastamist.

Ühinemisel juba küllalt kaugele läinud ELi liikmesriikidel on hoopis teistsugused probleemid. Osa riike, nagu Suurbritannia ja Taani, peavad integratsiooni juba piisavaks ja nähes selle süvendamises ohtu oma riiklikule iseolemisele, püüavad seda pidurdada. Teiseks süvendab ELi raskepärane bürokraatia vastuolu kodanikega, kes tajuvad demokraatia hägustumist ning nõuavad poliitikute ühinemisotsuste rahvahääletusele panemist.

Aasta esimesel poolel on ELi juhtmaaks Holland, kes peab toime tulema VVK raskemate küsimustega, mis Iirimaa lahendamata jättis -- missugune on suurte ja väikeste riikide osa ELi otsuste tegemisel, kuidas osa riike saaks integratsiooni süvendada, ilma et teised seda vetoga takistaks, ja milline on riikide esindatus ELi komisjonis.

Kuna Briti konservatiivide valitsus on kõigis neis küsimustes blokeerival positsioonil, siis loodavad hollandlased võimalikku lahendust alles pärast aprillis peetavaid Briti parlamendivalimisi, kus võitu ennustatakse Euroopa-sõbralikumatele tööerakondlastele. «Kui Suurbritannia säilitab oma seisukohad, siis ei ole VVK ehk teise Maastrichti leppe saavutamine võimalik,» ütles Hollandi välisminister Hans Van Mierlo äsja Brüsselis.

Kui VVK ei jõua aga suvel lõpule, siis on oht, et ELi laienemine jääb jalgu rahaliidu ettevalmistustele 1998. a kevadel ning samuti võivad konverentsi tulemuste ratifitseerimist hakata mõjutama Prantsusmaa ja Saksamaa valimised.

Hollandlased seavad oma ELi eesistumisaja prioriteetideks enamusotsuste valdkonna laiendamist, millele John Majori valitsus on täielikult vastu, sõjandus-, immigratsiooni- ja viisapoliitikale, samuti ELi pürgivate maadega rituaalsete kohtumiste asemel tõelise dialoogi alustamist ning ELi põllumajanduspoliitika reformimist.

Kuigi ELi liikmesriikide juhid jõudsid Dublini tippkohtumisel pärast 11tunniseid vaidlusi kokkuleppele EMU stabiilsuspakti suhtes, on rahaliidu sünni teel veel ohte piisavalt.

Paljude vaatlejate arvates tuleb põhilistel riikidel Saksamaal ja Prantsusmaal EMU nõuete täitmisega suuri raskusi, rääkimata teistest riikidest. Karmid kokkuhoiuabinõud süvendavad sotsiaalsete konfliktide ohtu ja pärsivad majanduskasvu. Lisaks on Prantsusmaa president Jacques Chirac selle vastu, et rahapoliitika kujundamine jäetakse keskpangale, ning soovitab ELi tippkohtumistele koordineerijarolli. Suure sõnaõigusega Saksa liidupanga seisukoht on vastupidine: keskpank peab saama ajada iseseisvat rahapoliitikat. Kumb taganeb?

1997. aasta on alanud.