Töötaja ootab pensionikindlustust

Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson leiab, et Eesti väärtpaberi- ja rahaturg ei ole veel nii kaugele arenenud, et täielikult usaldada erakindlustusseltse ja/või -fonde, kuhu inimesed on oma raha paigutanud. «Kui need läheks järsku pankrotti, siis tekiks suur poliitiline probleem,» usub Hansson.

Poliitiline probleem on kindlustusinspektsiooni peadirektori Ellen Ridaste kinnitusel hoopis see, et Eestil siiani oma pensionisüsteem puudub. Ridaste on veidi solvunud, et kindlustusinspektsiooniga pole ükski poliitik siiani kontakteerunud. Kindlustusinspektsiooni spetsialistide poolt mõni aeg tagasi koostatud kohustusliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu takerdus poliitikute omavahelistesse kemplemistesse.

Pensionikindlustus on suur rahavoogude allikas. Maailmas moodustab elukindlustus ja sellest omakorda suurema osana kohustuslik pensionikindlustus umbes poole kogu kindlustusturust.

Eestis on elukindlustuse osakaal kogu kindlustusturust ca 8 protsenti, kusjuures pensionikindlustuse osa sellest on nullilähendane.

Praegu on pensionikindlustuse litsents olemas kolmel Eesti kindlustusseltsil -- Bico Elukindlustusel, Bligil ja Polaris-Elul.

Bico nõukogu esimees Jaan Marks räägib, et Bico on kohandanud oma pensionikindlustuse paketi emafirma, Saksamaa kindlustuskontserni Alte Leipzigeri järgi. Aktiivse pensionikindlustuse müügiga Eestis Bico seni algust teinud ei ole.

Sama kinnitas Polarise juhatuse esimees Martin Kuusik. Polarise juht leiab, et inimeste sissetulekute kasv üksipäini kiiret kindlustusturu arengut kaasa ei too. Põhjus on kinni selles, et kindlustuspreemiad ei ole Eestis maksuvabad, lisab ta.

Kui ettevõte sooviks oma töötajale pensionikindlustuspoliisi sõlmida, läheb see praegu lisasoodustuse klausli alla ja maksustatakse nii sotsiaal-, haigekassa- kui ka tulumaksuga.

Näiteks kui ettevõte soovib maksta oma töötajale iga kuu 495 krooni pensionikindlustuspreemiat, tuleb firmal selleks tegelikult kulutada 1000 krooni. Nii Ardo Hansson kui Martin Kuusik kinnitavad, et maailmas toimib süsteem, kus maksustatakse mitte kindlustuspreemiat, vaid hüvitust.

Sellisel juhul saab pensionifond pööritada 495 krooni asemel 1000 krooni ning riik saaks hiljem maksustada selle pööritamisel kogunenud näiteks 2000 krooni.

Suurimat dilemmat pensionisüsteemi käivitamisel ei näe spetsialistid mitte selles, kas tegu on kohustusliku või vabatahtliku süsteemiga.

Arenenud riikides on üldjuhul hübriidsüsteem, kus osa iga inimese personaalsest pensionikindlustusest koosneb riigi sätestatud kohustuslikust sissemaksest pensionifondi (maandamaks nn rentslisse sattumise riski) ja teine pool vabatahtlikust pensionikindlustusest. Viimase eesmärk on säilitada ka pärast aktiivse tööaja lõppemist inimese varasem elustandard.

Eestis on praegu küsimus selles, kas raha hakkab pööritama riik või erasektor. Riik on ebaefektiivsem, kuid turvalisem, erasektor annab suuremat tulu, kuid on riskantsem, iseloomustab Ardo Hansson.

Ellen Ridaste hindab pensionisüsteemi ümber käivat madinat niivõrd poliitiliseks küsimuseks, et taha kindlustuse esindajana enam sel teemal sõna võtta.

«See on peaaegu otsustatud, et kindlustusega pensionisüsteemil mingisugust pistmist ei tule,» selgitab Ridaste siiski. «See on nagu pankade hoiusekindlustusega, mis seaduseelnõus muutus peagi hoiuste garanteerimiseks, kuna vastasel korral oleks tulnud alluda kindlustusjärelevalvele.»

Maailmas on aga viimastel aastatel mitmed riiklikud solidaarsusprintsiibil toimivad pensionisüsteemide alustalad löönud kõikuma, kuna elanikkonna keskmine vanus on tõusnud oodatust kiiremini.

Näiteks Saksamaal on pensionifondid raskustes just seetõttu, et ühiskonna vananemine on kiirem, kui seda elukindlustuse aktuaarid aastaid tagasi prognoosisid.

Tööjõuliste maksumaksjate hulk, kes maksavad kinni praeguste pensionäride pensioni, jääb järjest väiksemaks ja pensionäride hulk aina suureneb. Ühe seda reguleeriva võimalusena kaalutakse pensioniea tõstmist, kuid ka seda ei saa teha lõputult.

Lahendus sellele probleemile on lihtne, kuid lahenduse ellu viimine ülikeeruline. Nimelt peaks iga inimene koguma enda pensioni ise. Hansson on arvamusel, et ka Eestis tuleks seda teed minna. Solidaarsusprintsiibilt üleminek variandile, kus igaüks kogub oma pensioniraha ise, on aga väga valus ja pingeid tekitav.

Nimelt tuleks süsteemi muutmisel tänasel põlvkonnal maksta kinni nii eelmiste põlvkondade pensionid kui ka hakata koguma endale pensionipõlveks raha.

Hansson tunnistab, et selline olukord tõesti tekib, kuid arvab siiski, et maksukoormuse kasvu on võimalik hajutada.

Variant, kus riiklik pensionisüsteem peaks tagama vaid minimaalpensioni, leevendab olukorra dras-tilisust. Inimene maksaks osa riiklikusse sotsiaalsüsteemi ja suuremas ja olulisemas osas kindlustaks ennast ise.

Kui iga Eesti tööinimene maksaks keskmiselt iga kuu 300 krooni pensionifondi, tooks see rahaturule 3,5 miljardit krooni aastas pikaajalist raha, mille paigutamine võiks tuua suuri tulusid.

Hanssoni mure Eesti väärtpaberituru kindluse ja usaldatavuse pärast on mõistetav, sest taolise rahamassi investeerimine pikaajalises, mitmekümneaastases perspektiivis on tõeline pähkel ka Eesti kõige helgematele peadele.

Saksamaal ehitatakse pensionifondide finantseeringute abil raudteid ja muid hiigelprojekte, ka Eestis saaks riik hakata suurprojektide teostamiseks laenama raha pensionifondidelt.

Kindlustusinspektsiooni ettevalmistatud pensionikindlustuse seaduse eelnõu kohaselt tuleks seltsil kuni 99 protsenti teenitud kasumist kindlustusvõtjale hiljem tagasi maksta.

Selliselt toimib süsteem riikides, kus on kohustuslik pensionikindlustus. Kohustuslike kindlustusliikide puhul on tavaline, et riik limiteerib seltsi maksimaalse kasumi.

Praegu pole Eestis pensionireformi lõhnagi tunda. Pensionireform on aga vaatamata riigikogu püüdlustele teda politiseerida siiski puhtmajanduslik asi, mille ebaõnnestumine tähendaks krahhi mitmele põlvkonnale.

Kuna praegune riigikogu koosseis pole vaatamata neljale seaduseelnõule suutnud pensionireformi teostamise suunas ühtegi arvestatavat sammu ette võtta, arvavad mitme kindlustusseltsi juhid, et pensionireformiga seonduvad loosungid on järgmised, mille poliitikud välja otsivad.