Konkurentsiamet on võimetu

Kõlvatuks konkurentsiks loetakse esmalt ostjat eksitavat reklaami, firma nimetuse ja kaubamärgi ebaõiget kasutamist ning kaupade ja teenuste müügi ebaseaduslikku piiramist või soodustamist.

Kaubamärgi õige või ebaõige kasutamise all mõistan ma eelkõige selle kaubamärgi kaitsmist tootja poolt. Ametnik kaubamärki kaitsta ei saa, ta võib ainult näiteks trahvida selle võltsijat. Eriti palju võltsitakse Puma, Adidase ja Reeboki kaubamärke. Kõik turud on täis neid kaubamärke kandvaid tooteid ja kuna neid müüakse palju odavamalt kui originaaltooteid, on see originaalide müüjate suhtes kõlvatu konkurents.

Maaletoojad peaksid rohkem jälgima, mis nende ümber toimub. Nad peaksid kontrollima, kas müüdav on ikka selle tootja poolt väljalastud kaup või on tõesti kuskil põlveotsas valmis meisterdatud. Kui maaletooja avastab võltsingute müügi, peaks ta sellest informeerima ka tootjat, kes võtab kasutusele rahvusvahelised sanktsioonid. Praegu kehtiva konkurentsiseaduse järgi ei saa konkurentsiamet võltsitud kauba müüjatega suurt midagi ette võtta.

Sellisel puhul peab otsustama tootja, kellele ta maaletoomise õiguse annab. Teistele firmadele, kes tahavad sama kaubamärki või toodet müüa, peaks tootja andma edasimüümise õiguse. Kui firmal pole tootjalt saadud edasimüügiõigust tõendavat dokumenti, võib maaletooja selle firma kohtusse kaevata.

Näitena väga levinud eksitavast reklaamist võib tuua sildid kaupluse aknal, et hinnad on alandatud. Kui ei kirjutatud, milliste kaupade hinnad on alandatud, saab seda pidada eksitavaks reklaamiks. Tihtipeale ongi nii, et alles ostu sooritades selgub, et alandatud on ainult mõne üksiku kauba hind.

Meenub kohe piraatvideote müüjate tegevus. Nemad müüvad ju põhiliselt ainult neid filme, millele seaduslikud maaletoojad parasjagu reklaami teevad. Maaletoojad on piraatide ees täiesti kaitsetud -- nemad ostavad filmi sisse, teevad sellele reklaamikampaania, aga selleks ajaks kui film kinodesse jõuab, on paljud inimesed jõudnud endale juba koju piraatvideo muretseda.

Konkurentsiametil on väga raske tõestada müüdavate kassettide ehtsust, kuna meil puuduvad sellised eksperdid. Samuti on ekspertiisi tegemine väga kallis. Kompetentsete eksperthinnangute puudumise tõttu ongi konkurentsiametil raske võidelda sellist laadi piraatlusega.

On kolm firmat, mis teevad tööstuskaupade ekspertiise. Ma ei tahaks vaidlustada nende ekspertiiside tulemusi, kuigi kohati tunduvad need mulle kummalistena. Kogu aeg lahenevad vaidlused tarbija kahjuks.

Imelik on minu arvates see, et neil puuduvad elementaarsed vahendid ekspertiisi tegemiseks, samuti pole neil mingeid kindlaid töömeetodeid. Nende ainsateks töövahenditeks on paber ja pliiats. Kui mina oleksin tarbija, kaebaksin ma nende otsused kohtusse.

Kui ostja on sattunud praakkauba otsa, võiks ta oma närvide säästmiseks mitte minna kauplusesse lamenti lööma, vaid esitada kirjaliku pretensiooni.

Enne mingi teenuse ostmist võiks ostja koostada eelkalkulatsiooni või vähemalt välja uurida, kui palju see teenus tegelikult maksab. Nii saab vältida segadusi näiteks autoremonditöökodades. Klient uurib välja, kui palju teenus maksab ja sõlmib siis selle pakkujaga lepingu. Nii jäävad ära juhtumid, kus teenuse pakkuja pole kas tahtlikult või tahtmatult aru saanud, mida klient täpselt soovib. Ka mingit ehitus- või remonditeenust tellides peaks klient koostama eelkalkulatsiooni, sest eriti ehitusfirmad armastavad oma kliente petta.

Keskkooli programmidesse peaks sisse viima tarbijakaitseõpetuse, et inimesed kasvaksid nõudlikuks ja oskaksid end kaitsta.

Uue konkurentsiseaduse eelnõu järgi loetakse ärisaladuseks ettevõtja käsutuses olevat tehnilist teavet, hankeid, toorainet, andmeid tehingute suuruse või turu-uuringute kohta.

Ärisaladus ei ole firma käive ja kasum või kahjum, sest need näidatakse ära maksuametile. Minu arvates pole firmadel mingit mõtet varjata oma kasumi- ja käibenumbreid. Ilmselt ei taha omanikud oma firma finantsnumbreid ajakirjanduses avalikustada selle tõttu, et ka maksuametnikud jälgivad meediat ja võrdlevad neid numbreid.

Firma ärisaladus ei ole ka selle omanikud, sest need kajastuvad äriregistris. Sealt võib igaüks oma äripartnerite kohta andmeid pärida. Omaniku nõusolekul võib neid andmeid avalikustada ka ajakirjanduses.

Riigi konkurentsiametil oli vaja tõestada, kas kaks ettevõtet sõlmisid omavahel kokkuleppe hindade alandamiseks või mitte. Seda ei suudetud tõestada, sest dokumente polnud. Kartellilepingute olemasolu saab aga tõestada ainult dokumentaalselt.

Turgu valitseva ettevõtte käes on vähemalt 40 protsenti selle kindla toote turust. Paraku ei ole konkurentsiseaduses määratletud, mida mõista turu all -- kas see on terve Eesti või mingi kindla piirkonna lõikes. Sama turu alla ei kuulu tooted, mis ei ole üksteisega asendatavad.

Reide korraldame tavaliselt koos politseiga. Kontrollime ühte valdkonda, näiteks ühel reidil kaupade saatedokumente, teine kord realiseerimisaegasid jne. Reididel on kaasas ka ametnikud standardiametist ja tarbijakaitseametist. Tavaliselt ei kontrolli me ühte poodi kaks korda järjest, seda muidugi juhul, kui ei esine mingit rikkumist.

Meie probleem on selles, et Tallinna 11 000 müügikoha kohta on ainult 28 kontrolli.

Praegu kehtiva konkurentsiseaduse järgi ei saagi me suuremate rikkujatega suurt midagi ette võtta, sest kehtiv seadus on mitmeti tõlgendatav.