Deklareerimiskohustus offshore -ettevõtteile

Paljud riigid on võtnud maksuparadiisides asuvate ettevõtete maksustamisel aluseks eelduse, et neid kasutatakse maksude vältimise eesmärgil, kui maksumaksja ei tõesta vastupidist, ning oma õiglase osa saamiseks laiendatakse riigi maksustamisjurisdiktsiooni piirid nendele ettevõtetele. Seega tekivad offshore-ettevõtete omanikel maksustatava tulu arvutamisel ja tulude deklareerimisel kohustused vastavalt oma elukohariigi seadusandlusele ning riigil on õigus maksustada neid ettevõtte tulude osas hoolimata sellest, kas ettevõte on kasumi osanikele välja jaganud.

Tegemist on niinimetatud CFC (Control Foreign Corporation) ehk Base Company Taxation seadusandlusega, mille põhimõtted oleks võimalik kehtestada ka Eesti tulumaksuseaduses umbes kaheksa lisaparagrahvi lisamisega ning mõne muu väiksema muudatusega. Kaheks tähtsamaks tehniliseks uuenduseks oleks deklareerimiskohustuse ja tõendamiskohustuse asetamine maksuparadiisis asuva ettevõtte omanikust Eesti residendile. Järgnevalt sellest, kuidas eelnimetatu eestlastest offshore-ettevõtete omanikke võiks mõjutada.

Et vastavad sätted väljaspool Eestit paiknevale ettevõttele rakenduks, peab olema täidetud kolm tingimust.

1. Ettevõte asub välisriigis, kus tema efektiivne maksumäär on mingi hulga madalam Eestis kehtivast. Eesti puhul võiks lugeda näiteks maksuparadiisiks kõik riigid, mille maksumäär on alla 2/3 Eestis kehtivast, seega alla 17,3%. Kõik sellistes välisriikides asuvad ettevõtted loetaksegi offshore-ettevõteteks, kui maksumaksja ei suuda tõendada, et ettevõte on saanud põhiosa oma tuludest tootmistegevusest. Efektiivse maksumäära puhul ei võetaks arvesse vaid selle riigi kohalikku maksumäära, vaid ka kõiki muid ettevõttele kehtivaid kohalikke maksusoodustusi.

2. Ettevõte on Eesti residentide kontrolli all. Kontrolliks välisettevõtte üle tuleks lugeda, kui Eesti residentidele kokku kuulub otseselt või kaudselt 50% või enam selle kapitalist või hääleõigusest või kui nad on õigustatud saama vähemalt 50% ettevõtte kasumist. Täpselt 50protsendine määr on rahvusvaheliselt ennast õigustanud: sellega muutuvad seaduse subjektideks ka trustid ja partnerlused.

3. Eesti resident peab seotud isikutega otseselt või kaudselt omama vähemalt 10% ettevõtte kapitalist, hääleõigusest või õigusest kasumile, et teda võiks maksustada ettevõtte jagamata kasumi osas.

Deklareerimiskohustus oleks selle süsteemi rakendamisel Eestis üheks raskemaks komistuskiviks, kuid ilma selleta on tulemust pea võimatu saavutada. Deklareerimiskohustuse korral tuleks residentidest maksumaksjatel eespoolnimetatud sätete piiresse jäävate ettevõtete kontrolli omamise korral nende ettevõtete tulu deklareerida, esitada vajalikud andmed ja tõendid ning samuti maksta ettevõtte poolt mitte jagatava tulu pealt tulumaksu.

Deklareerimiskohustuse täitmata jätmise korral oleks tegemist maksudest kõrvalehiilimisega, mille avastamise korral ootaks maksupetturit karistus. Samuti tooks nimetatud kohustus teatud määral selgust ka riigiametnike osaluse kohta Eesti ärimaailmas offshore-ettevõtete kaudu.

Kindlasti ei kõrvaldaks seaduseparandus offshore-firmade kasutamise kõiki võimalusi, kuid see suurendaks nende kasutamisega seotud riski ning administratsioonikulusid spetsiifilisema maksudeplaneeringu vajaduse kaudu.